Lugeja kiri: Metsloomadest ja põllupidamisest (8)

Tänan oma valijaid usalduse ja julguse eest anda oma hääl üksikkandidaadile. Samuti vabandan nende jahimeeste ees, kes söödavad metsloomi ja tundsid, et neile on meedias liiga tehtud. Kuid samas ei kahetse ma TV3 eetris öeldut, sest paraku ei mahu metsloomad enam metsa, nagu see oli 8–10 aastat tagasi.

Samuti ei pea ma ennast ega oma traktoriste laiskadeks, kes ei suuda kohe sööta põllult ära vedada. Kui 10 aastat tagasi oli probleem ainult lagledega, kes sõid ära noore rohu, ja sa said karjatamist alustada hiljem ja ka sööta varuda hiljem, siis viimastel aastatel on lisandunud suurima nuhtlusena rebased, kes murravad lamba- ja kitsetallesid, ründavad kodulinde, söövad ära vastsündinud vasikate sabad suvel karjamaal.

Ülemöödunud aastal närisid haige jalaga lüpsilehmal karjamaal läbi nisaveenid, mille tõttu lehm jooksis verest tühjaks. Metssead songivad üles uuendatud heina- ja karjamaad, mille tõttu saavad saagikoristuse ajal kannatada niidukid ja nii mõnigi korralik söödakoristuse päev läheb tehnikaremondi peale. Samuti on metssead läinud nii jultunuks, et kui öösel kella 3 ajal suvel ajan lehmi karjamaalt lüpsile, magavad nad lehmade keskel kui kuningakassid ja vaata et ise kuldi nina ette ei satu, sest rünnatud on kaks korda viimase kolme aasta jooksul.

Kui nüüd veel julgeda kirjutada sõna “punahirv”, siis ma rohkem seda sõna ei kommenteeri, sest iga kriitik teab vist rohkem, kui ma ise selle all mõtlen. Ja kui tahetakse väita, et metsloomad on meie rahvuslik uhkus, siis kes on põllumees, kes hoolib oma maast ja kasvatab loomi. Samas jääb mulle kui põllumehele ja loomakasvatajale mõistmatuks, kas omandis olev põllumaa on talunikul mõeldud ainult maamaksu tasumiseks Eesti riigile või peame seda korras hoidma iga hinna eest, et saada toetusi, või hoopis selleks, et varuda loomadele sööta ning karjatada rahulikult loomi, nii et sa ei peaks kellelegi jalgu jääma.

Vabandan veel kord, kui olen metsloomade teemaga kellelegi liiga teinud, kuid ma olen aru saanud, et minusugusel tagasihoidlikul põllumehel ei ole enam perspektiivi nii edasi jätkata. Ma usun, et ka minule leidub koht välismaal, kus rahulikult pensioniaastaid teenida ja ei pea muretsema loomade sööda ja nende tervise pärast. Luban pühalikult, et ma rohkem metsloomade teemat ei kommenteeri.
Lugupidamisega

Raimond Ellik

Print Friendly, PDF & Email