Debora- ja Airapäev

Debora- ja Airapäev

KAHEKESI: Kübassaares 1980-ndate algul.
Foto: Ilmar Kaal

Mõned aastad tagasi otsustas Saaremaa Rahvateater hakata saare kirjanike-dramaturgide olulisi tähtpäevi ära märkima festivaliga “Meretagune asi”. Läinud reedel peeti Kuressaare Linnateatris juba III kirjandus- ja teatrifestivali, mis oli tänavu pühendatud Debora Vaarandi 95. ja Aira Kaalu 100. sünniaastapäevale.

Alustuseks näitas Muhu muuseumi teadur Eda Maripuu muuseumi kogudes leiduvaid fotosid Debora Vaarandist. Päris huvitav oleks teada, kas muhulased hindasid Vaarandit enam kui kuulsat luuletajat või kui Juhan Smuuli naist… Ilmselgelt ei oskaks sellele vastata isegi kirjandusteadlane Lehte Tavel, kelle põhjalik ülevaade pakkus värvikaid mälestusi isiklikest kohtumistest Deboraga.

“Inimesena oli ta tagasihoidlik, aga oma loomingut ta ei alahinnanud. Ta teadis luuletajana oma väärtust.” Tavel puudutas ka Vaarandi Soome-huvi ja sidemeid. “Ta tõlkis palju soome keelest ja peale selle oli rida inimesi – Eva Lillest alates ja Oulu kirjandushuvilistega jätkates –, kes tal külas käisid. Oli mitmeid, kes igal Tallinna reisil tema poole sisse astusid. Eriti soojad suhted püsisid tal Tuglase seltsi ja Oulu ülikooli inimestega.”

Tavel meenutas lugu, kuidas ühel maasikanoppimise käigul hammustas Deborat sõrmest rästik. Haiguse põdes luuletaja ära ilma erilise ravita ja peaaegu et möödaminnes. Kange naine pidi ikka olema. “Tal oli väga tugev elutahe,” kinnitas Tavel. “Pärast insulti oli tal kõnetakistus, aga visalt ja logopeedi abiga taastas ta kõnevõime ja ma panen lausa imeks, et oma 91. eluaastal läks ta teiste abiga võimlemisruumi liikumisvõimet taastama. Ta oli valmis seal töötama ja töötama, et oma liikumisvõimet tagasi saada.

Pika elu jooksul oli tal mitmeid väga raskeid aegu – isa kaotus, enne seda veel Juhani lahkumine, ja lahutus on inimeste elus ikka väga raske murrang. Seejärel ema haigus, keda tuli haiglas külastada ja hiljem kodus põetada, siis venna surm, kes oli talle väga lähedane inimene, aga kõigega tuli Debora toime. Temas säilis uudishimu elu vastu.

Ma ei oskagi seda praegu paremini nimetada. Huvi nii kultuuri kui ka inimeste vastu. Tugev elutahe ja armastus elu vastu. Ma ei mäleta ka seda, et ta oma kannatuste ajal oleks kordagi öelnud, et oh, laske mind siit ära minna. Surmamõtted, kui tal neid ka oli, ei tõrjunud välja huvi elu ja lähedaste inimeste vastu.”

Oma mälestusi poetessist vahendas ka kirjanik Jüri Tuulik, kes kohtus Debora Vaarandiga esimest korda 1954. aastal Abrukal, kuhu Vaarandi koos Juhan Smuuliga tuli. “Järgmine kord oli ilmselt 59. aastal kohtumisel noorte autoritega, kuhu ka meid Üloga kutsuti. Väga põnev oli vaadata kuulsaid ja tuntud kirjanikke. Tollal oli kirjaniku staatus ühiskonnas natuke teine kui praegu, neist peeti rohkem lugu ja nad tähendasid meile rohkem.

Esimese seminaripäeva lõpus tulid Juhan ja Debora meie juurde, Juhan võttis põuest rahakoti, andis sealt midagi Debora kätte ja ütles: “Debora, sa lähed nüüd poistega valmisriiete kauplusse ja ostad neile uued palitud.” Debora viiski meid poodi ja ostis äärmiselt kenad uued palitud. Nii Vaarandi kui ka Smuul olid mitte ainult kuulsad, nad olid karismaatilise välimusega ja see kõik kokku lõi sellise oreooli, mis andis sõna otseses mõttes unustamatu elamuse.

See tuleb mulle alati meelde, kui ma aastakümneid hiljem olen Riia kesklinnas juhtunud nägema, kuidas läheb Raimonds Pauls. Ma olen tähele pannud, kuidas inimesed algul üllatuse ja hiljem mingi seletamatu hardumusega vaatavad – seal läheb elus Raimonds Pauls! Uskuge, midagi taolist oli ka Smuuli ja Vaarandi suhtes. Ilusad, väärikad, tuntud inimesed.”

Saaremaa Rahvateater näitas Rita Ilvese lavale seatud kava “Nii nad kirjutasid…”. Küla rahvamajja koguneb värvikas seltskond, et kohtuda Poeedi ja Poetessiga – ehk siis Debora Vaarandi (Birgit Ehrenberg) ja Juhan Smuuliga (Virgo Neemre). Mõned aastad tagasi SÜG-i luuleteatrile Krevera koostatud kava mängiti esmakordselt Muhu muuseumis Smuuli eesti-soome keelse luuleraamatu esitlusel. Festivali ilmestamiseks sobis see suurepäraselt, kuigi esitus jäi veidi rabedaks.

Aira Kaalust rääkisid Tornimäe raamatukogu juhataja Anu Urmet ja Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruus, kes on Aira Kaalu venna Ilmar Kaalu tütar. “Ma arvan, et on väga oluline rääkida oma kultuuriloost, rääkida nendest inimestest, kelle jaoks on Saaremaa olnud tähtis. Ja küllap sellisel festivalitraditsioonil saab olema pikk iga,” kiitis Kruus Saaremaa Rahvateatri ettevõtmist.

“Aira oli minu jaoks üks lähedasemaid inimesi, kes mul elus on olnud. Ma arvan, et minu kujunemisel on tal olnud märkimisväärne osa. Just selle tõttu, et ta oli inimene, isiksus, kes julges võtta seisukohti eri aegadel, ning kasvades ja arenedes neid ka muuta.

Tema suurest eruditsioonist andis tunnistust kas või need tuhatkond raamatut selles korteris, kus ka mina Tartus neli aastat elasin. Nii või teisiti see mõjutas. Ja ma arvan, et saarlastele on Aira Kaal ka tähtis, sest ta tõesti armastas seda Saaremaad. Tema luules ja “Kodunurga laastudes” on seda tunda. Seal on palju üldinimlikku, palju sellist, mis paneb meid väärtustama oma lähedasi, seda keskkonda, kus me elame, ja tunnetama Saaremaa looduse ainukordsust.”

Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi õpilased esitasid Ester Kuusiku koostatud kava Aira Kaalu loomingust. Heleri Hanst, Senni Pruul, Siim Pilter ja Kaspar Kapsta said hästi koostatud kavaga väga hästi hakkama. Noored said aru, mida nad tegid ja miks. Saaremaa keskraamatukogu rahvas oli kokku seadnud ülevaate oma kogus leiduvatest raamatutest. Jäigi kokku lugemata, kumbi rohkem oli, kas Vaarandi või Kaalu omi.

Kokkuvõtlikult sobiks päeva iseloomustama sõna – kultuurhariduslik, ja seda kõige paremas tähenduses. Kahju vaid, et sellest haridusest ja kultuurist osasaajaid oli vähevõitu. Seda suurem tunnustus korraldajatele. Kes siis veel, kui mitte saarlased ise peavad oma kuulsaid kaasmaalasi ja saartega seotud inimesi meeles pidama ja aeg-ajalt teistelegi meelde tuletama. Järgmisel aastal on “Meretagune asi” pühendatud Juhan Smuulile.

Print Friendly, PDF & Email