Kutsun teid mõtlema Eesti elu üle (7)

Kutsun teid mõtlema Eesti elu üle

 

Kui tahame, et riik hakkaks arenema, on vaja, et saadikuks ei oleks võimalik üles seada täielikke juhmardeid; ükski saadik ei pääseks riigikogusse üle kahe korra; kõigi valimiste käigus uueneks vähemalt pool koosseisust; riigikogu liikmeid saaks tagasi kutsuda, kui selleks avaldavad soovi vähemalt pooled valijad, võrreldes tema häälte arvuga (sai valimistel tuhat häält, tagasikutsumiseks piisab 500 allkirjast samast valimispiirkonnast); kaasneks ka materiaalne vastutus.

Rahvaharidus on Eestis sedavõrd vilets, et valdaval osal elanikkonnast ei ole ettevalmistust oma põhiseaduslike õiguste kasutamiseks ja kohustuste täitmiseks, kodanikuvastutusest rääkimata. Suur osa valijaid ei adu, et hääletamise ja muu otsustamisega kaasneb vastutus tuleviku ees.

Valimisseadus ei võimalda valida inimesi, ent “valijad” oskavad oma hääle anda just enamkiidetud inimestele, saamata aru muust – valimisprogrammidest või erakondade saavutustest ja äpardustest. Kuigi hästi ei teata ka seda, kes poliitikutest on end nii rängalt kompromiteerinud, et nende edasi usaldamine ja eelistamine ei saa tulla enam kõne alla.

Neile, kes tahaksid põhjendamatult võimul püsida, on rahva harimatus kasulik, ent riigi ja rahva seisukohalt on minnalaskmine pehmelt öeldes vastutustundetu. Valimiste ajal peab olema kogu rahva silm ja kõrv teritatud selleks, et asjatundjad ära tunda ning ausad valetajatest eristada. Kutsun teid mõtlema Eesti elu üle ja looma Eesti edenemise uut, senisest paremat alust.

Mõned asjamehed-naised ei usu, et:
• poliitilises tegevuses osalemise eelduseks on harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus;
• poliitikuks ei sobi ei profaan ega diletant; poliitik peab olema asjatundja – spetsialist, kes pürgib generalistiks;
• koolis käidud aastate arv ja haridus ei ole korrelatsioonis;
• nii nagu pole kahekordset tervist, ei saa olla ka kahekordset haridust;
• õpe võib toimuda mitmes keeles (selles keeles, mida õppeks vajalikul määral vallatakse), ent haridus ei saa olla ei emakeelne ega võõrkeelne;
• haridus on kultuuri funktsioon, subjekti valmisolek elukestvaks õppeks, tunnetuseks, loominguks, tööks ja muuks tegutsemiseks kooskõlas kaaskodanike ootuste ja lootustega;
• haridust ei saa mitte keegi mitte kellelegi kuskil kuidagi anda;
• poliitikuks olemise eelduseks on võime iseseisvalt ja täpselt mõtelda;
• poliitik peab olema adekvaatne, kaine, tasakaalukas, arukas, tähelepanelik, hooliv;
• poliitik peab suutma oma mõtte selgelt ja lühidalt, ent ammendavalt (süsteemselt) sõnastada ja oma mõtted julgelt avalikustada-välja öelda (kirja panna), olgu need programmilised ideed, strateegilised või taktikalised programmid, hinnangud või järeldused, ettepanekud, soovitused…;
• poliitikasse on läbi aegade üritanud imbuda inimesi, kes ei ole suutelised mingis professionaalsust eeldavas tegevusvaldkonnas rahuldavaid tulemusi saavutama;
• põhjendamatult mingile positsioonile sattunud (trüginud) inimesed hakkavad pingutama selleks, et salastada, kes nad on, mida nad teevad ja mis neil välja tuleb;
• salastamise õnnestumise korral püüavad ebakompetentsed isikud asjatundjaid välja süüa, omasuguseid või rumalamaid juurde kutsuda ja seadustada kord, mille järgi ei ole lubatud nõuda, et “poliitikud” oleksid kompetentsed;
• ilma teoreetilise, metodoloogilise ja metoodilise ettevalmistuseta saab lobiseda mistahes taamal, ent ei saa õnnestuda ei analüüs ega süntees;
• ilma analüüsita ei ole võimalik saada usaldusväärset ülevaadet;
• rahuldav saab olla vaid küllalt süsteemne käsitlus;
• subjekti arengu eelduseks on looming, mille eelduseks on vabadus, mille eelduseks omakorda on kord… ja korraaustus;
• krooniliseks kujunenud ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg;
• kõrkus, ülbus, pealiskaudsus, valelikkus, hoolimatus jms omadused paistavad välja;
• inimesed, kes on muutunud hoolimatuks, üleolevaks, kalgiks, peaksid leidma endale sellise tegevusala, kus nad ei kahjusta ennast, teisi inimesi ega ühiskonda.

Riigikogu tegevus on väga vastutusrikas ja eeldab kõrget kvalifikatsiooni. Ekspertide hinnangul on Eesti riigikogu saadikutest oma kohustuste täitmiseks enam-vähem pädevad ca 20 %. Valimisseadus on nii seatud, et valida tuleb erakondi. Kuid samas ei ole Eestis võimul olnud veel mitte ükski erakond – alati on olnud võimul koalitsioonid.

Seetõttu ei saa me ka võtta ühtki erakonda vastutusele selle eest, mis on läbi aastate tegemata jäetud, ega ka nende vigade eest, mis on tehtud. Samuti ei kavatse ükski erakond ise vastutada selle eest, mis on Eestis ja Eestiga siiani juhtunud.

Olukorras, kus saadikukandidaadiks kutsutakse isikuid, keda tõenäoliselt teistest rohkem tuntakse, ja neilt mitte mingisugust asjatundlikkust ei eeldata, on tekitanud olukorra, kus ka president nimetas riigikogu lihtsalt kummitempliks…

Majandus sõltub inimestest

Huvitav, milliseid andmeid oleks inimestel veel vaja selleks, et aru saada, milline tee on kõlbmatu? Orientatsioon nn majanduskasvule ja lootus, et tegeledes majandusega on võimalik saavutada majanduskasvu, on häbiväärselt primitiivne.

Oletame, et need poliitikud, kes majanduskasvust leelotavad, teavad, mis see on, mida majanduseks kutsutakse. Oletame, et nad teavad, milline on majanduse koosseis ja struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid. Oletame, et nad ei aja majandust ja ühiskonda segi ning on võimelised eristama eesmärke ja vahendeid.

Siis oleks ju vaja kuidagi aduda, et majandusedu saavutamiseks tuleb tegeleda kõige sellega, millest sõltub majandus ja majandusedu. Vaja oleks aru saada, et majandus ei tööta! Töötavad inimesed, kes peaksid mitte ainult teadma ja oskama tööd teha, vaid ka aru saama, kes on kes ja millest sõltub tootmise-tarbimise efektiivsus, otstarbekus ja intensiivsus.

Inimesed peavad veel tahtma… end kokku võtta, õppida, luua, uurida, hoida ennast ja teisi, säästa energiat, materjale, seadmeid… Kirjutan juba mitmendat korda, et suur osa elanikkonnast on võõrdunud ja riik suurest osast elanikkonnast võõrandunud. Veel huvitavam oleks aru saada, kuidas inimene kujuneb võimeliseks oma peaga mõtlema ja otsustama oma parima äratundmise alusel.

Lõpetuseks

Selleks, et valimistel orienteeruda, on vaja mõningast ette-valmistust. Hääletamine on otsus. Otsustamisega kaasneb vastutus! Valimiste ajal saavad paljud aru, et ”näpud on põhjas”. Pole otsustamiseks vajalikku haridust, pole usaldatavat infot tegeliku olukorra kohta ega kogemust ette nägemiseks ning sõkalde teradest eristamiseks.

Ülo Vooglaid
emeriitprofessor

Print Friendly, PDF & Email