Kujundame ise oma tuleviku ja lähme valima (12)

Viimastel nädalatel pole räägitud pingsamalt muust kui Eesti Laulust 2011 ja riigikogu valimistest. Et esimesena nimetatu on seotud peamiselt hingele kuuluvaga, siis kuidas peaksin suhtuma riigikogu valimistesse?

Olen noor kodanik ja terve minu elu on alles ees, pean ausalt tunnistama, et poliitikast ma eriti lugu ei pea, olen aeg-ajalt kirunud bürokraatiat ja iroonilise muigega lugenud artikleid poliitikute jagelemistest ja “ärapanemistest”. Sest mida see poliitikute tohutu kirumine annab? Ega see midagi paremaks ju ei muuda!

Meie elu on ju rohkem ikka üpriski suures osas enda teha, kaasates sellesse protsessi oma lähedased, oma rahva ja oma tõekspidamised. Olen alati mõelnud, et kirumine ei aita, ja öeldakse ju, et mul pole õigustki kiruda, kui mina valima ei lähe. Kuidas see nii on? Ah et ma pole andnud oma panust, seepärast. Või kui mina ei vali, teeb seda keegi teine minu eest?

No hea küll, tehku siis, mina elan ju ikka oma elu, teen oma toimetusi ja katsun hakkama saada. Võtsin neid inimesi kuulda, kes rääkisid, kui oluline on ikkagi hääletada, mõtlesin, et olen kohusetundlik valija ja loen läbi kolme suurema erakonna valimisplatvormid, nende lubadused ja ideed. Muidugi ma tahan, et meie kultuur säiliks, et suure Euroopa saginas ei läheks meil midagi kaduma. Et meie, eestlased, välja ei sureks ja et me loodus püsiks puhta ja hoituna.

Uskuge, seda kõike lubatakse, kolm suuremat erakonda on selle kõige peale mõelnud, nad lubavad seda. Aitäh selle eest! Siis vaatasin endasse ja küsisin endalt, et mida mina, valija, siit tegelikult otsin? Ja kergelt tuli mul mõte, juba eos irooniline, et ma tahan näha, mida lubatakse puuetega inimestele, sest see on minu elu, ehk ka minu töö ja leib.

Ma lugesin rahulikult kõik läbi ja pean ausalt tunnistama, et mul tekkis minu ja veel ligi 118 000 puudega inimese pärast hirm, sest mulle tundus, et meid on suures rikkuse ja emapensioni (mitte et see mõte mulle ei meeldiks) ootuses ära unustatud!

Sain pisukese kergendustundega ohata, kui nägin kolme punkti (43, 52 ja ka 73) IRL-i valimisplatvormis, mis lubavad puuetega inimeste sotsiaalhoolekande ja raviteenuste arendamist ja abivahendite rahastamist nõnda, et kaoksid järjekorrad. Rõõmuga lugesin, et nad peavad tähtsaks pidevalt rahastada puuetega inimeste sporti ja tagada neile ligipääs spordiasutustele. Lisaks puudutatakse ka hooldusravi kättesaadavuse teemat ning tegevustoetusesüsteemi loomist. See on IRL-i poolt kõik.

Lõuga kratsides avasin Keskerakonna platvormi ja sain meeldiva üllatuse osaliseks. Mulle kui valijale lubatakse nii palju ilusaid asju erinevates punktides, et minu nägu kiskus naerule. No hea küll, ma oleksin mõnes punktis natuke norinud, aga üldises joones – kui lubatu tehtuks osutuks, astuksime me suure sammu edasi.

Kas olengi ära ostetud? Sest ma ei ole ju ometi nii naiivne, et usun kõike seda lubatut! Või olen? Kas see ongi valimiste mõte – lasta endale lubada ilusaid asju? Aga ma ometi tean kedagi või teab minu tuttav kedagi, kelle poole pöörduda, kui ma rahul ei ole, kellele vinguda. Õigupoolest olen seda võimalust juba seoses Keskerakonna viimaste prahmakatega kasutanud ka, ma küll ei tea, kas sellest ka targemaks saanud, ent just nagu oleks kergem, on tunne, nagu minu muret mõistetaks.

Viimasest mõttelõngast kinni haarates tulekski valik teha ehk mitte nii erakondlike eelistuste järgi, vaid valida inimene, kellel võiks kas või poejärjekorras varrukast haarata ja temaga rääkida. Erakondadesse kuulub kümneid tuhandeid inimesi, kes on igaüks oma mõttemaailma ja kasvatusega, erineva tausta ja nägemustega. Seega võib ju kindel olla, et kõikide nende liikmete ideed ja visioonid ei saagi ühtida.

Ja siit võibki eeldada, et erakonnad oma liikmetega ei saa ju toimida ühtse edasiviiva jõuna. Reformierakond lubab mulle üldsõnaliselt, et parandatakse puuetega inimeste elukvaliteeti. Hea seegi! Vabandan, kui ma kellelegi olen liiga teinud ja midagi on mulle arusaamatuks või lugemata jäänud, aga ilmselt see siis ongi platvormide võime minu kui täiesti tavakodaniku peal töötada. Pean võib-olla ehk kurbusega tõdema, et mul ei ole siiani täielikku arusaama oma eelistustest, sest eks ikka minevik ja üldine käitumine näita ka midagi.

Soovin kaasmaalastele kainet mõistust ning eelkõige ikka positiivset meelt! Pean õigeks tsiteerida president Toomas Hendrik Ilvese pidupäevakõnet: “Sestap ongi oluline, et igaüks meist, iga täisealine Eesti kodanik, osaleks omaenda tuleviku kujundamisel ja läheks valima. Ent valimised, mu head kuulajad ja vaatajad, on vaid üks vahend, kuidas kujundame oma elu vabal maal. See on üks paljudest valikutest, ja kaugeltki mitte ainus.”

Print Friendly, PDF & Email