Ma laulan hingest, inimesest, armastusest…

Ma laulan hingest, inimesest, armastusest...

Foto: Enda Naaber

See suurepärane kontsert 28. veebruaril Kuressaare Linnateatri sinises saalis algas Rahmaninovi klaveripalaga Moskva Suure Teatri kontsertmeistri Gayane Apetiyani esituses, tuletades kuulajaile meelde, et helilooja oli ka ise suurepärane, menukas kontsertpianist.

Seejärel teadustas õhtu konferansjee Toomas Kuter peategelase Marc Dumasi (fotol) esinemisest. Poolehoiust vaimuliku muusika vastu esitas solist kolm “Ave Mariat”. Vaimustas kohe laulja suutmine anda endast parim. See tähendab – ei olnud ühtki võõralt kõlavat nooti. Ja esineja veenis kuulajat, et inimene on ilus, et kunst on nii sügav, kui see tuleb südamest. Veenis armastuse jõus.

Pärast sellist tundeõrna esinemist teatas õhtu juht üllatusest. See oli moskvalase Aleksei Novikovi etteaste. Milline võimas jõud oli sellel häälel taga! Milline paindlik forsseeritus! Marc Dumas oli helde “Ave Mariat” veel pakkuma. Seekord Bachi oma. Mõtlik, pühalik laul, millel on oma auväärne koht helilooja rohkem kui 1000 teose hulgas.

Võib-olla kujunes õhtu kulminatsiooniks aaria Bizet’ ooperist “Carmen”? Hea oli kuulata midagi tuttavlikku muusikamaailmast. See jõuliselt dramaatiline ooper sündis heliloojal 1874. aastal ja vallutas maailma. On küllap senigi meil üks tuntumaid oopereid.

Õdusas, taas muusikat avastavas õhtus köitis jälle ka Gayane Apetiyan. Seekord klaveripalaga Mendelssohnilt, kes sai juba noorena kuulsaks avamänguga “Suveöö unenägu” (1826) ja on loonud hulgaliselt kantaate, kolm klaverikontserti, kuus keelpillikvartetti, prelüüde, orelisonaate, koori- ja soololaule jpm. Ka tema tegutses ise suurepärase pianistina. Küllap sellest ka klaveri hea tundmine ehk nii-öelda klaverile kirjutamine. Just siinkohal suutis Gayane Apetiyan anda tolles õhtus parima, tekitades kuulajais lausa hingevärinaid.

Donizetti Nemorina aaria “Armujoogist” (helilooja 36. ooper) pani kuulajat võluma Marc Dumas. On öeldud, et Donizetti muusikas põimuvad peenetundeliselt ajaviitelisus ja ülemeelikus elukunstiga. See ka saali jõudis… Vene ooperimuusikast esitasid lauljad Rimski-Korsakovi ja Tšaikovski loomingut. Esimese looming on eriti demokraatlik, rahvuslik ja realistlik. Ta on kirjutanud koguni 15 ooperit. 1897. aastal valmis tal ooper “Sadko”. Sellest esitas parima tõlgendusena aaria Marc Dumas. Tšaikovski loomingu laulis kuulajaile lähedasemaks Aleksei Novikov. Mu kõrval üllatus taas üks kuulajaist: “Mu jumal! See hääl tõstab katusegi pealt…”

Suurepärases vormis õhtujuht Toomas Kuter teadustas lõpuloo – Marc Dumas esitab veel ühe “Ave Maria”. Kui “Ave Maria” lembeline solist lõpetas, tõusid kuulajad saalis püsti ja aplodeerisid tormiliselt. Enne kontserti küsisin Marc Dumasilt, millest jutustavad tema laulud. Ta vastas: “Ma laulan hingest, inimesest, armastusest.” Aitäh just sellise kontserdi eest, kus esinejail ei tulnud balansseerida loomulikkuse piirimail, kus mõistsid korraga – suur, inimlik elutõde on nii esinejates kui ka kuulajate südameis.

Print Friendly, PDF & Email