Kõne Iffile: Vabariigi aastapäeva puhul räägime kodanikuks olemisest ja isamaalistest lauludest.

Kui me oleme vaba riigi saavutanud ja hea, et saime vabaduse kätte ilma ohvriteta, siis on minu meelest iga Eesti kodaniku kohus ka selle riigi heaks midagi teha.

Seda fraasi, mida ütles J. F. Kennedy oma rahvale, on korrutatud ju miljoneid kordi, et ära küsi, mida riik sinu heaks teeb, vaid küsi, mida sa ise oma riigi heaks teha saad. Niimoodi peakski suhtuma ja ega kõik olegi kutsutud ja seatud tegema mingeid tohutult suuri tegusid. On võimalik anda ka väga väike panus.

Minu panus on ka väga väike, selles mõttes, et kui keegi pakub võimalust või kutsub heategevuslikele üritustele laulma ja toetama kodanikualgatusi, siis ma teen seda äärmiselt hea meelega, ja ma tunnen, et selliste asjade eest ei saagi raha küsida. See ei ole töö, vaid see ongi see kodanikukohus. Väga õige jutt on ka see, et andmiserõõm ongi suurem kui saamiserõõm. Just see andmiserõõm teeb hinge paremaks ja soojemaks. Ma teen selliseid asju heameelega.

Vabariigi aastapäeva paiku oleme me ikka laulnud ka Alo Mattiiseni isamaalisi laule ja on oodata, et kui selle aasta augustis möödub 20 aastat taasiseseisvumisest, siis korraldatakse ka kontserte. Aprillis tuleb Alo Mattiiseni 50. sünniaastapäev ning siis kindlasti tehakse tema mälestuseks õhtuid, kus me neid ka laulame. Aga see on hea, sest kui meil oli vabariik olnud kümmekond aastat, oli õhus selline suhtumine, et ah, oli see laulev revolutsioon, mis ta oli… Nüüd me oleme targad ja tugevad, me teame ise, mis me teeme, maailm on meie jaoks lahti, piirid on avatud – ja seda isamaad pole siin vaja kummardada midagi.

Inimesed häbenesid ühislaulmist ja meil oli ka üks kontsert lauluväljakul 1988. aasta sündmuste kümnendaks aastapäevaks. See kontsert kukkus läbi. Me olime küll vanas rivistuses In Spe ja Kiigelaulukuuikuga laval, aga rahvast oli vähe ning see ei paistnud kedagi huvitavat. Siis oli küll südames selline valus tunne, sest me saime aru, et sellest ühtsusest, mis eesti rahval 1988 tekkis, ei olnud kohe mitte midagi järel.

Märkamisaja laulupidu tõi aga juba lauluväljaku rahvast täis ja rahvas laulis ja minu meelest on see ühislaulmine ja isamaalisus au sees – rahvas laulab kaasa, ja mul on ka selle üle heameel, et need Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ei ole määratud jääma kusagile ajaloohõlma alla, vaid need elavad. Üleeile käisime Tallinna 21. keskkoolis kahel aktusel esinemas koos Antti Kammistega.

Heinz Valk pidas seal kõnet – nii, nagu tema, oskavad muuseas rääkida väga vähesed. Me laulsime neid isamaalisi laule ja lapsed laulsid kaasa ja jälle kord oli hea tunne. Neid laule peab laulma. Kuna mul oli õnn olla nende laulude puhul eestlaulja, siis see on olnud ka minu väike kodanikukohus, et mitte lasta neid laule ära unustada.

Minu jaoks on tänavune vabariigi aastapäev olnud siiamaani väga rahulik. Sõitsime ringi ja vaatasime ilusat loodust. Nüüd tuleb hakata ennast natuke üles vuntsima, sest meie suureks auks oleme kutsutud ka presidendi vastuvõtule. Nii et õhtu möödub selle tähe all. Ma oleksin pidanud ka presidendiballil laulma koos piirivalve- ja politseiorkestriga, aga selle raske õnnetuse tõttu Haapsalus jääb tantsimine tänavu ära.

Soovin kõikidele saarlastele ja Eesti vabariigi kodanikele ilusat pühade nädalat. Minu meelest see karge ja päikeseline piduilm, mis meil oli vabariigi aastapäeval, lausa vääristab seda päeva.

Print Friendly, PDF & Email