Smuuli luuleraamatu esitlusel mängiti näitemängugi

Smuuli luuleraamatu esitlusel mängiti näitemängugi

KIRJASTAJA JA KIRJANIK: Kirjastaja Agu Veetamm (vasakul) ja kirjanik Ülo Tuulik Koguva Toomal Juhan Smuuli trükilõhnalist kakskeelset luuleraamatut esitlemas.
Foto: Aare Laine

Reede pärastlõunal kogunes Koguva Toomale nii palju Juhan Smuuli loomingu austajaid, et kõik ei mahtunud taluhoone suures köögis, kus kirjaniku loomingut erilisel viisil lustaka näitemänguna ette kanti, pinkidele ja toolidele istumagi.

Kakskeelse luulekogu, kus Juhan Smuuli kümme luuletust nii soome kui ka eesti keeles, kirjastas OÜ Kadmirell, väljaandja on Muhu muuseum. Juhan Smuuli tutvustava teksti kirjutas kirjanik Ülo Tuulik. Muhu muuseumi juhataja Lea Kuldsepa sõnul sündis idee kakskeelse luuleraamatu väljaandmisest 2007. aastal teoks saanud tõlkevõistlusest.

56-leheküljelises luulevihus on viis luuletust Hannu Oitineni tõlgitud. Tallinnas elav soomlasest tõlkija oli esitlusele kohale sõitnud ja luges ette nii oma kui ka kolleegide tõlgitud luulet. Eliisa Hacklin ja Pekka Lehtisalo on kumbki tõlkinud ühe luuletuse ja Ylle Kähärilt (tõlkevõistluse võitja) on kogus kolm luuletõlget, sealhulgas ka Smuuli üks menukamaid luuletusi, 1968. aastal kirjutatud “Viimane laev”.

Meeldiva üllatusena astusid-istusid kõigepealt publiku ette Saaremaa rahvateatri näitlejad, mängimaks kirjandushuvilistele Saaremaa ühisgümnaasiumi kirjandusõpetaja Rita Ilvese koostatud ja lavastatud humoorikat näitemängu “Nii nad kirjutasid…”.

Rahvamaja juhataja Leida (Lea Kuldsepp) ettevõtmisel kokku kutsutud kohalikud inimesed lahkasid kirjandusteadlase (Liivi Väli), gümnaasiumiõpilase Bärbi (Airike Vipp), poetessi (Birgit Ehrenberg), poeedi (Virgo Neemre), kaluri (Merike Meriloo), vallavanema (Hiljar Koppel) ja IT-spetsialisti (Mare Kallaste) osavõtul poeedi ja poetessi loomingut.

“Ma ei saa mitte midagi aru, et selliseid asju olete kirjutanud,” on näitemängu Bärbi segaduses. “Lausa ime, et sellest ajast on pärit ka “Saaremaa valsi” sõnad!” lausub kirjandusteadlane. “Oota, mida!? Sa, tädi oledki selle sommide lemmikloo kirjutanud? Seda laulu ma küll tean,” pole Bärbi imestusel piire. Ja Tooma talu köögis, kus Juhan Smuuli abikaasana on korduvalt viibinud ka selle laulu sõnade autor Debora Vaarandi, kõlabki Raimond Valgre surematu “Saaremaa valss”.

Taas lahatakse poeedi ja poetessi loomingut. “Lüürilistesse meeleoludesse on sageli pikitud mõnusaid humoristlikke rahvalikke sugemeid. Meri on luuletajale elav organism, otsekohene sõber, kellega koos ollakse tööl, kelle seltsis unistatakse, kellele avaldatakse oma salajasi mõtteid. … Mina olen ühes loengus üles kirjutanud, et teie loomingus meri laulab ja naerab, on vahel tõsine, sünge ja ähvardavgi. Sellisena on meri kirjanikule igavesti liikuva ja muutuva elu sümboliks,” vahendab kirjandusteadlane. “Kuule, meie kirjanduse õps vahutas ka kunagi taolist teksti,” meenub midagi Bärbile.

Ikka ja jälle kõlavad poeedi ja poetessi värvikad mõtted, nende vahele kirjanikega kohtuma tulnud inimeste arvamused. Näitemäng nii nagu päriselu ja päriselu nii nagu näitemäng.

Ülo Tuulik oma tädipoja tegemistest

“Veel kaugel teoorjuse ajal annetas eestlaskonda haldava ja valitseva Liivi ordu meister Wolter von Plettenberg aastal 1532 Smuulide esivanemale Hanskele vabaduskirja – tõenäoliselt oma elu päästmise eest Muhu väina vetes. Smuulidele kingiti maa koos vabatalupoja õigustega,” kirjutab Ülo Tuulik värske luuleraamatu sissejuhatuses, mille on soome keelde ümber pannud Kulle Raig.

Olles taas kord Tooma talu köögis, mainib Ülo Tuulik, et siia tulles annab alati hingeliigutus end tunda. “Siin on alati väga kodune tunne. Me oleme vennaga jälle tulnud külla oma tädile. 65 aastat on möödas, kui me olime Jüriga siin talu õuel ja peeti Juhan Smuuli pulmi. Istusime siis ka siin köögis, kus hiljem palju istutud. Mitte liiga tihti, aga väga huvitavate seltskondadega,” meenutab Ülo Tuulik.

Kirjandushuvilised saavad Tuulikult teada, kes Koguval Smuulil külas käisid, mis jutte siin räägiti, mida tehti. Ülo Tuuliku sõnul on muhulased hullumoodi andekad inimesed. Ettekandja hinnangul leiab Smuuli luulest ja proosast väga palju silmatorkavaid kohti. “Smuul viib meid ajaloo juurde. Kui Smuuli lugeda, siis katsuge mõelda, millises ajas Juhan elas, mis oli võimalik üldse tollal kirjutada. …

1955. aastal kirjutab Juhan “Muhulaste imelikud juhtumused” – kui kaks aastat on Stalini surmast möödas, kui ühiskond alles hakkab vabamalt hingama, kui kõik on veel keeldude all. Juhan kirjutab niisuguse naljaka loo, mida kogu Eesti rahvas ootab, kui see järjekaupa Sirbis ilmub,” toob Ülo Tuulik Smuuli loomingust säravama poole esile.

“Juhan Smuul avas nii eestlastele kui teistelegi rahvastele oma saare ja selle põlisasukate avala, abivalmis, helge ja rõõmsameelse mõttemalli, optimistliku maailmatajumise, vajaduse rõõmu ja ilu järele, mis on nõnda iseloomulik ka värvikirevaile ja erkudele Muhu rahvariietele, kõige soojatoonilisematele Mandri-Eesti eelmiste põlvede tumesoliidse rõivastumisega võrreldes,” kirjutab Tuulik Smuuli raamatus.

… Ja sama päeva õhtul, Juhan Smuuli 89. sünniaastapäeval, luges Smuuli “Mälestusi isast” Eesti Televisioonis näitleja Aarne Üksküla.

Print Friendly, PDF & Email