Sündmused Egiptuses Soovunelmaid tuleks eristada tegelikkusest (1)

Sündmused Egiptuses Soovunelmaid tuleks eristada tegelikkusest

REŽIIM ON ENDINE: Ehkki Kairo tänavatele kogunenud rahvamass suutis president Hosni Mubaraki minema ajada, on võimuohjad endiselt riigi sõjaväelise juhtkonna käes.

Nädal tagasi lahkus ametist kolm aastakümmet võimutüüri juures püsinud Egiptuse president Hosni Mubarak. Tema asemel hakkas riiki valitsema sõjaline nõukogu. 11. ja 12. veebruaril tähistasid Kairo kesklinnas Tahriri väljakule kogunenud inimesed Mubaraki valitsemise lõppu ja demokraatia (väidetavat) võidukäiku Egiptuses. Kuid juba 13. veebruaril teatas sõjaline nõukogu, et parlament on laiali saadetud ja põhiseaduse kehtivus peatatud. Samas andsid sõjaväelased lubaduse, et peagi korraldatakse uue põhiseaduse vastuvõtmiseks rahvahääletus. Veel teatasid sõjaväelased, et nemad valitsevad Egiptust vähemalt pool aastat… või niikaua, kuni on veendunud, et ühiskond on küps uue parlamendi ja uue presidendi valimisteks.

Praegu on Egiptuse tegelikkus selline: muldvana president on küll ametist lahkunud, kuid sõjaväeline režiim, mida ta aastakümnete vältel juhtis, jäi püsima. Veel enam, see režiim tundub olevat tugevam kui kunagi varem. Seetõttu on üllatav, kuidas maailma ajakirjandus on Egiptuse sündmusi tõlgendanud – need olevat suisa demokraatia võidukäik!

Praegusel momendil seda siiski öelda ei saa, sest me lihtsalt ei tea, mis saab edasi. Tõsi, sõjaväelise režiimi haarde tugevnemine võib olla ajutine, mis ei välista tõeliselt demokraatlike valimiste toimumist tulevikus. Kuid ärgem unustagem, et pool aastat (sõjaväelased on lubanud valimised korraldada eeloleval sügisel) on siiski pikk aeg. Selle aja jooksul emotsioonid vaibuvad, praegu antud lubadused võidakse aga lihtsalt unustada.

Ja veel – Egiptuses praegu toimuvat on nimetatud revolutsiooniks. Toimuvat on võrreldud sündmustega, mis 1989. aastal leidsid aset kommunistlikes Ida-Euroopa riikides või siis 1979. aastal Iraanis. Samas ei tasuks unustada, et tõelise revolutsiooni korral ei ole politsei ja armee võimelised rahvast vaos hoidma. Egiptuses oli olukord aga sõjaväe kontrolli all.

Tõsi, Egiptuses otsustasid sõjaväelased tänavatele kogunenud meeleavaldajatele mitte vastu hakata. Seda aga mitte põhjusel, et sõjaväelaste ridades oleks tekkinud lõhenemine. Sõjaväelaste vaoshoitud käitumine oli tingitud hoopis sellest, et armee juhtkond toetas meeleavaldajate peamist nõudmist – vabaneda Mubarakist. Kuna armee ongi aga Egiptuse valitseva režiimi ülalhoidja, siis on kummaline nimetada toimuvat revolutsiooniks.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email