Enne suusatama asumist karastame keha võimlemisega

Enne suusatama asumist karastame keha võimlemisega

Nii ei tohi me kukkuda! Kui me aga juba nii oleme kukkunud, peame silmas pidama, et üles tõustes tuleb jalad hoida paralleelselt.

Ilusaim talvesport on suusatamine. Oivaline on libiseda suuskadel üle valgete lumelagendikkude ja liikuda puhtas karges õhus. Looduse avaruses unustame oma igapäevased mured.

Ainult vähestel on võimalik nädalate viisi suusatamist harjutada, sest nii pikk aeg on vajaline, et saada heaks suusatajaks. Enamus saab ainult pühadeks ja pühapäeviks mägistesse maakohtadesse sõita. Et aga seda lühikest aega ka tõesti täielikult nautida võida, peab meie keha selleks spordiks olema ette valmistatud. Meil oleks oma puhkusest vähe rõõmu ja kosutust, kui meil sel ajal ja pärast seda kõik lihased ja luud valutaksid ülepingutusest. Täielikult ei saa me seda vältida, küll aga suurel määral, kui me oma keha suusavõimlusega ette valmistame.

Suusatamiseks vajame jõudu, vastupidavust ja painduvat keha. Mida vajame suusatamiseks? Jõudu ja vastupidavust ja painduvat keha. Mida kiiremini keha suudab reageerida, mida painduvam ta on, seda kergem on talle suusatamine. Iga algaja mõtleb, et suusatamiseks vajatakse ainult jalgu. Täiesti vale, sest keskkeha on see jõuallikas, mis liikumist juhatab.

Järgmistena on liikumisel võrdne osa puusadel, külgedel, seljal ja isegi õlgadel ning käsivartel. Ettevalmistavate harjutustega peame keha tegema painduvaks, et saada tõesti täielikku naudingut sellest toredast spordist. Raskus algab juba suuskade allapaneku juures. Üks jalg on meil juba sidemes; et aga teist suuska kinnitada, selleks vajatakse juba mõningast osavust, kuna üks suusk libiseb läände, teine idasse.

Seega oleme jõudnud esimese põlvepainutuseni ja kerepööramiseni, mis on esimesed vajalikud eelharjutused. Vaevalt seisame suuskadel, kui algavad juba kukkumised. Mida järeleandlikum keha on ja mida enam ta on võimeline end lõdvaks laskma, seda vähem tähendab meile kukkumine ja seda vähem saame siniseid plekke.

Osata kukkuda – see on kunst, mida tuleb harjutada. Kõigepealt peame hoiduma seljale kukkumast, mitte kunagi ei tohi me aga ettepoole kukkuda: suusaotsad on hädaohtlikud. Seepärast tuleb õppida külili kukkuma. Piltidel on näidatud lõdvendusharjutused, mis on suure tähtsusega. Kui meil julgust on, mida me muide suusatamiseks tingimata vajame, katsetame kukkumisega juba põrandavaibal.

Keppidega varustatult läheb sõit lahti, kepid ei tohi olla liiga pikad ega lühikesed, vaid peavad täpselt kaenlaauguni ulatuma. Kohe algul tuleb õige kehahoiang sisse harjutada, sest tikk-sirgete jalgadega ei saa suusatada. Ka kogu keha peab osa võtma. Kui oleme enne hoolikalt treeninud, reageerivad meie lihased otsekohe.

Nüüd oleme saabunud harjutuskünkale ja alustame allasõitu. Võtame vastavalt oma eeltreeningule alguseasendi: vaagnaluu ettepoole surutud, pingutatud põlved painutatud ja kükitame allasõidul sügavasti. Seejuures peavad kannad vastu maad olema ja käed ligi jalgu.

Suplus lumes ei ole harjutuse juures välditav. Üles tõustes mõtleme jälle oma harjutusülesandele, mis andis käsu: enne ülestõusmist jalad õieti asetada, sest muidu ei saada kunagi üles, anda hoogu jalgadega, suusad asetada kallakuga risti ja siis tõusta.

Me märkame, et suuskadel on mitmed liigutused raskendatud, näiteks pööramine ja suunamuutmine. Pildil näeme ümberpöördumist ilma suuskadeta, seda tuleb hoolsasti harjutada. Praktiliselt võime suusatamist muidugi ainult suuskadel õppida, kuid suusagümnastika on juba väike osa praksisest. Kui meil veel suusaspordist aimugi pole, on tähtsam oma keha võimlemise teel ette valmistada ja läbi treenida, kui lugeda raamatuid suusaspordist.

Tekst ja fotod ajakirjast Maret, jaanuar 1939

Print Friendly, PDF & Email