Viiekümne seitsmes kiri: tasuta kompliment

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
Täna jutustan Sulle ühe loo, mille puhul mõtlesin, et see meenutab natuke muinasjuttu. Loo väikesest kontoritöötajast ja tasuta komplimendist.

* * *

Elas kord väike kontoritöötaja. Täitsa tavaline inimene, kes pisut ebatavalisel päeval jalutas hommikul tööle. Väljas hammustas külm ja väike kontoritöötaja hoidis nina salli sees peidus. Ka mütsi oli ta tõmmanud peaaegu silmini, nii et ime, et ta üldse midagi märkas. Aga siiski – ühe maja seinal nägi ta rippumas paberilehte. Ja sellelt võis lugeda: “Tasuta kompliment”.

Väike kontoritöötaja kõndis paberilehe juurde ja vaatas lähemalt. Nagu elektripostile kleebitud kuulutus, mille alumine serv on ribadeks lõigatud, et soovijad saaksid sealt käristada vajaliku telefoninumbri, nii oli ribadeks lõigatud seegi leht. Ning igale ribale oli kirjutatud mingi soov. “Sa oled ilus,” luges väike kontoritöötaja. “Sul on ilus naeratus,” jätkas ta. Mida rohkem ta luges, seda kõrgemale kerkisid ta suunurgad, kuni väike kontoritöötaja hakkas naerma. Ta rebis endale sedeli, mis kiitis: “Sinust hoolitakse!”, ning jätkas teed.

Naeratus polnud väikese kontoritöötaja näolt kustunud ka tööle jõudes. Ta istus arvuti taha ja kulutas viis minutit, et kirjutada samalaadne leht. “Tasuta kompliment” trükkis ta sellele suurelt. “Sa oled loominguline,” kirjutas ta. “Sul on toredad lapsed.” Ja nii edasi, kuni lehe alumine ots oli kiitust täis. Siis printis väike kontoritöötaja oma lehest paar koopiat, poetas taskusse kleeplindi ja libises koridori. Seal kleepis ta need lehed kohtadesse, kust uskus kolleege kõige sagedamini mööda käivat, ning läks vaikselt tagasi oma laua taha.

Raske oli tal rahulikult istuda. Kas keegi juba märkas, mõtles väike kontoritöötaja ja tegi, kohvitass käes, uuesti koridori asja. Paberilehed olid puutumata. Keegi polnud tahtnud end kiita. Väike kontoritöötaja tundis end veel väiksemana, üsna narrina. “Eks see oligi lapsik mõte,” pomises ta endale ja potsatas laua taha.

Üsna õhtuni tegi väike kontoritöötaja korralikult tööd. Pakkis siis oma asjad kokku ja läks paberilehti alla võtma. Juba eemalt märkas ta, et peaaegu kõik komplimendid olid leidnud omaniku. Vaid üks oli jäänud. “Sind hinnatakse.” Ning väike kontoritöötaja libistas selle õnnelikult oma taskusse.

* * *

Mulle meeldib see lugu, sest see näitab, kuidas üks juhuslik hea asi võib paljuneda. Väike kontoritöötaja ei saanudki teada, kes oli kleepinud paberilehe maja seinale, ning tema kolleegid jäid samuti teadmatusse – oluline oli tegu, mitte tegija.

Loos tuletab tühine paberileht inimesele meelde, kui tähtis on end kiita. Väike kontoritöötaja muutus õnnelikuks, kui nõustus, et temast tõesti hoolitakse. Ega see ole ju asi, millele kogu aeg mõelda, aga kui loed seda lauset mustvalgel…

Tubli, tark, andekas, ilus, hooliv, usaldusväärne… Valik on Sinu! Nüüdsama, lugedes neid sõnu mustvalgel, kiida end millegi eest, mis on kiitust väärt. Tee endale ise tasuta kompliment. Ma püüan teha sama.

Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email