On siis mingi eetika ka või on tõesti kõik lubatud? (1)

Ühel hommikul rääkis mu kolleeg järgmise loo. Vaatas tema parasjagu õhtul kodus telerit, kui helises telefon. Et tegemist oli just kolleegi lemmikseriaaliga, ei rutanud ta telefoni haarama. Telefon helises veel kord. Ja ikkagi vaatas kolleeg filmi edasi.

Selle õhtuse helistaja numbril helistas ta tagasi järgmisel päeval tööle tulles. Ega selles, et keegi kellelegi helistab, polegi midagi seesugust, et sellest kirjutama peaks. Aga põhjus, miks mu kolleegile helistati – vaat sellest peab küll kirjutama.

Nimelt pakuti, et ta avaldaks Saarte Hääles oma nime all loo ühe erakonna meie valimisringkonna kandidaadist. Persooniloo. Et kes too on ja mida teeb ja mida lubab jne, jne. Kusjuures kolleeg poleks pidanud seda lugu kirjutamagi, kandidaat oleks ise jutu valmis kribanud. Ning kõige tipuks oleks kolleegile selle eest veel tasugi makstud. Mitte küll üle mõistuse suur summa, aga ka mitte päris kommiraha.

Sama skeemi proovis sama kandidaat ka ühes teises maakonnalehes. Ei läinud läbi, ei siin ega seal. Olgu öeldud, et rahapakkuja on ka ise poliitik. Kandideerib ka, küll teises piirkonnas. Kogemustega poliitik. Ilmselt isegi väga kogemustega.

Eelmisel nädalal ühel õhtul helistati lehetoimetusse aga ühest parteikontorist ja uuriti, et kuidas siis niimoodi juhtus, et lehes vastab ajakirjaniku küsimusele kandidaat, kes ei olegi ringkonna esinumber.

Vastuse peale, et meie lugejaid huvitavadki pigem saarlastest kandidaadid ja nende mõtted, tuli teiselt poolt toru vastuseks kummaline: “Ahah, siis küll.” No ma ei tea. Öeldakse, et poliitika on räpane mäng, aga et see nii alatu peab olema… Kahju, et on selliseid, kes mängu räpaseks teevad. Kohe nii räpaseks.

Väikesed jumalad

Selle valguses meenub üks kokkusaamine ja räägitud jutud. Möödunud aasta sügisel kohtusid maakonnalehtede peatoimetajad ja pressinõukogu liikmed, et rääkida toimetuste ja ajakirjanike eksimustest ajakirjanduseetika koodeksi vastu. On olemas selline eetikakoodeks, milles sätestatust peavad lehetoimetused ja ajakirjanikud oma töös juhinduma. Eksimusi tuleb paraku ikkagi ette.

Räägiti, selgitati, arutleti ka selle üle, et kuidas siis ikkagi eksitakse kõige elementaarsemate tõdede vastu. Et kuidas juhtub, et eksida võib ka kogenud ajakirjanik. Arutluste käigus jõuti muuhulgas ka selleni, et ilmselgelt on see kurikuulus masu teinud ka siin oma töö – ajakirjanikke on toimetustes vähemaks jäänud, allesjäänute töömaht on minejate arvelt kasvanud, mis toob kaasa kiirustamise, pealiskaudsuse, pinged… See ei üllata muidugi kedagi, nii on igas valdkonnas.

Ja siis jõuti tõdemuseni, et nii ajakirjanikud kui ka lehetoimetused pole kunagi varem tundnud säärast (poliitilist) survet kui praegu. Kahe maakonnalehe peatoimetajad rääkisid muuhulgas, kuidas maavanemad on üritanud peatoimetajaid/leheomanikke survestada. Ühel puhul kamandas maavanem enda juurde lehe omaniku ja vastutava väljaandja ning teatas, et lehe peatoimetaja tuleb välja vahetada. Sest peatoimetaja lubab lehes n-ö poliitiliselt sobimatuid avaldusi.

Teisel puhul helistas ühes teises maakonnas maavanem lehe peatoimetajale ja nõudis tegevtoimetaja välja vahetamist. Minu mäletamist mööda enam-vähem samal põhjusel. Ilmselt oli keegi sobimatu isik saanud sõna sobimatul teemal. Kummalgi korral kedagi loomulikult välja ei vahetatud. Aga kust tuleb selline jultumus nõuda midagi, mille nõudmiseks ei ole nõudjal õigusepoega ka mitte?

Oma kolleegide lugusid kuulates mõtlesin, et meil on siin Saaremaal ikka vedanud. Et siin on inimesed siiski veel mõistuse juures ja päris jumalaks end keegi mõelnud ei ole. Näib aga, et kui omad ongi veel mõistuse juures, siis valimised toovad räpased mängud kaugemalt ka siia koju kätte.

Print Friendly, PDF & Email