Vastukaja: Ühest seigast haigla ajaloos

12. veebruaril nägi Saarte Hääles trükivalgust sisutihe kirjatükk Kuressaare haigla ajaloost. Jutt oli sellest, kuidas kogu see lugu algas, kuidas tuli rohkesti pealehakkamist ilmutada. Seda igal tasandil.

Tagantjärele saab eestvedajatele üksnes tänulik olla. Ent tänulik saab olla ka mainitud kirjutise autorile, kes loo kirjutamisel on kenakesti vaeva näinud, kogudes faktilisi andmeid. Kuid ühest olulise tähtsusega traagilisest tõigast selles üllitises juttu ei ole. Seda põhjusel, et sellest juhtumist teadvaid inimesi on elus üsna vähe.

Too ammune lugu on järgmine: kui Saksa sõdalased olid 1944. aasta sügisel sunnitud Kuressaarest ja seejärel Sõrvest lahkuma, tahtsid nad enne Eestimaalt sundkorras lahkumist võimalikult palju kurja teha, purustada ja hävitada. Näiteks lasti õhku Sääre tuletorn. Õhkida taheti ka Kuressaare haigemaja. Selleks paigutati maja keldrisse võimas lõhkelaeng.

Et see igal juhul ja ilmtingimata lõhkeks, selleks kasutati kurikavalat võtet. Lõhkelaengusse paigaldati sütik, mis ühendati traadiga seina külge. Pinguldatud traadi kohale asetati nõu happega. See oli mõeldud selleks, et traadile tilkuv hape traadi teatud aja pärast läbi söövitaks, misjärel toimuks võimas plahvatus ning haigemaja koos haigetega olnuks rusuhunnik. Et seda ei juhtunud, tuleb olla tänulik Eesti laskurkorpuse meestele, kes oma kogemuste tõttu olid ses suhtes ettenägelikud ega lasknud sakslaste kurja kavatsust teoks teha.

Sellest juhtumist rääkis 1958./59. aastal Kuressaare kultuurimajas ühel noorte kokkutulekul üks selle seiga otsene osaline, ohu likvideerija. Ta oli venepärase liignimega – vist Andrejev? – eestlane. Ilmselgelt oli ta ametis kohalikus sõjakomissariaadis. Nõnda võis tema jutust aru saada, kui ta pärastises nii-öelda põrandavestluses mitugi korda mainis, et noortel meestel tuleb üsna pea tema palge ette ilmuda. Eks ikka neil, kel armees käimata.

Igatahes olgem tagantjärele tänulikud kõigile, kes ühel või teisel moel on haigla olemasolu eest hoolt kandnud. Ühed, kes nägid vaeva haigemaja ehitamisega, teised, kes riskeerisid eluga, et rahva ühisvara ei hävitataks. Ühtlasi olgem üliväga tänulikud tänastele tohtritele ja üldse kõigile, kes on kaasinimeste tervise eest hoolt kandnud ja kasinavõitu olutingimustest hoolimata kannavad edasi.

Eimar Kipper

Print Friendly, PDF & Email