Male on jätkuvalt püsiväärtus

Male on jätkuvalt püsiväärtus

 

Detsembrikuus küsis Saaremaa maleelu teenekas ja tüdimatu organisaator Juuno Jalakas ajalehes Saarte Hääl mureliku suuga, kas just lõppenud Kuressaare linna esivõistlused males jäävadki päris viimasteks, sest ruudulise laua taha istus sedapuhku vaid neli meest.

Jalaka küsimine on igati aja- ja asjakohane, puudutades maleelu korraldamist ja kajastamist kogu Eestimaal, mis pole küll soikunud ja hoopiski mitte päris hääbunud, kuid endiste aegadega võrreldes suuresti loidunud.

Miski pole maailmas igavene, male tõsiselt võtmine ja malebuum samuti. Et malesse suhtutakse leigemalt kui vanasti, see ei ole miski tähenduslik katastroof, vaid märk ühiskonna muutunud-teisenenud eelistustest, kompuutriajastu mõjutustest.

Suures Nõukogude Liidus, kus eestlastele oli saatusest antud elada terve poolsajand, kuulus male riiklikult eriliselt soovitud toimimisvalda – totalitaarriik tahtis ilmtingimata olla esimene kosmoses, jäähokis, klassikalises balletis ja iidse malemängu oskamises.

Male oli üks neid füüsilisi vigastusi mittetekitav relv, mis pidi kogu suurele ilmale tõestama, et sotsialistlik mõttemall on kapitalistlikust sügavam, õigem ja suisa eksimatugi. Riik ei koonerdanud rahaga, mis malele annetati, Tallinnast Vladivostokini, Kaug-Põhjast Kesk-Aasiani.

Ilmsesti küll kõigi aegade kõige tähenduslikumasse seisu tõusis maailma male Boriss Spasski ja Robert Fischeri MM matšiks Reijkjavikis 1972. aasta südasuvel, mil kahe geniaal-se maletaja süvaloominguline mõõduvõtt ja aus sportlik kahevõitlus maailmapoliitilise mõõdu sai USA-NSV Liidu püsiva ilmavaatelise vastasseisu tõttu.

Fischer “kaaperdas” kommunistidelt nende pärisomandisse kuulunud kuningakrooni ning sünnitas mitmeks kümnendiks üleilmse malebuumi. Siin meie geopoliitilises ruumis jälgiti ka erilise huviga Karpov-Kortšnoi matši Bagios 1978 ning mitte vähema kaasaelamisega noorukese Garri Kasparovi sirgumist imelapsest kuni ilmameistrini. Kahtlemata olid just need kümnendid male suurima ühiskondliku tähelepanu ajad.

Meile on male olnud Paul Kerese mäng

Rahvuslikust iidolist sai Paul Keres rahvusvaheliseks iidoliks. Mehe maine ja autoriteet kasvasid legendaarseteks. Mälestust Keresest tuleb hoida elus, sest just see on üks tõhusamaid-olulisemaid võimalusi hoida elus ja tähenduslikuna malemängu ennastki, mille sisuline võlu ja ammendamatus pole kahanenud grammigi ühiskonna loiumaks muutunud malehuvile vaatamata. Male on endiselt püsiväärtus, mille eheduses pole vähimatki kahtlust.

Meie endi organisatsiooniline saamatus on üks neid põhjuseid, mis sünnitas ka Juuno Jalaka igati õigustatud küsimuse maleelu edasisest kestmisest Kuressaares.

Paul Kerese eluajal hakati alates 1969. aastast korraldama igal paaritu numbriga aastal esinduslikke rahvusvahelisi turniire Tallinnas. Siin mängisid Mihhail Tal ja Boriss Spasski, Tigran Petrosjan ja Lev Polugajevski, David Bronštein ja Leonid Štein – milline vaimustav kooslus!

Spordiühing Kalev kui Paul Kerese koduklubi suutis suurmeistri lahkumisegi järel Eesti malekorralduslikku mainet kõrgel hoida, kutsudes igal aastal jaanuarikuu esimesel nädalal kiirmales mõõtu võtma uhkelt kõlavaid maailmanimesid – Vassili Smõslov, Viktor Kortšnoi, Vassili Ivantšuk, Judith Polgar, Anatoli Karpov, Boriss Gelfand, Aleksei Širov, Jan Timman jt.

Spordiühingut tabanud majanduslik krahh nullis kahjuks õige mitmeks aastaks sellegi kiiduväärt traditsiooni jätkamise, mistõttu riiklikul palgal olevate maleelu korraldajate esmakohuseks praegushetkedel peab saama Paul Kerese mälestusturniiride endise kaalukuse ja esinduslikkuse taastamine.

Eesti praegusmale ei kiratse ometigi lootusetult. Paul Kerese, Iivo Nei, Lembit Olli ja Jaan Ehlvesti märkimisväärsed saavutused jäävad küll minevikku, kuid nooruke Haapsalu koolipoiss Ottomar Ladva on oma vanuseklassis mitmekordne Euroopa meister, Tatjana Fomina naisseenioride hulgas maailma päristipus ning jaanuarikuus tuli suurmeister Kaido Külaots kolmandaks väga tugevakoosseisulisel turniiril Gibraltaris, kaotamata eliitmängijaile ühtegi partiid.

Ma tahaksin nimetada parima näitena entusiastlikust omaalgatusest saarlase Urmas Randmaa erilist organisatoorset kordaminekut – tervenisti 11 korda juba on Pühajärvel tema eestvedamisel mängitud novembriturniiri Eesti male olümpiakoondise liikmete, tuntud Eesti kultuuriinimeste ja rahvusvaheliste malekuulsuste osavõtul.

Suured ajalehed rahvusvahelist maleelu ei kajasta

Kui keegi malemängu ees päris võlgu on või suisa vitsadki ära teeninud, siis on selleks meie kirjutav spordipress. Meie suurte ja soliidsete ajalehtede poolt on juba aastaid rahvusvaheline maleelu kajastamata-kommenteerimata sootuks. Omalaadse protestina selle põhjendamatu ükskõiksuse suhtes avaldab meistrikandidaat Margus Sööt jätkuvalt oma huvitavaid ja sisukaid malekirjutisi Stockholmis ilmuvas Eesti Päevalehes…

Kui püüda kõige lühemalt sõnastada, mida Eesti male tänasel päeval kõige enam vajab, siis minu meelest raha ja ühiskonna silmis autoriteetsemat üldorganisatsioonilist juhtimist. Mõlema kättesaamine ei ole niisama lihtne. Hea kolleeg Juuno Jalakas, ärme laseme vaimsel masul maleilmas võitu saada. Jäägem oma kiindumuse, hobi ja armastuse juurde, mille eest male ju nõnda heldesti ja sugestiivselt tagasi maksab kõigile, kes ruudulise laua jällegi üles sätivad ning lipu kuninga kõrvale asetavad, etturid truult kaitseks.

Ülo Tuulik
kirjanik, malesõber

Print Friendly, PDF & Email