Miks tuntakse huvi oma juurte vastu? (5)

Miks tuntakse huvi oma juurte vastu?

 

Mõne nädala eest võttis minuga Facebooki kaudu ühendust Caroline, kes elab Rootsis ja tunneb huvi oma eesti juurte vastu. Oma ingliskeelses kirjas rääkis ta lühidalt sellest, kuidas tema Saaremaalt pärit vanaisa noore poisina Rootsi põgenenud. Caroline on oma päritolu üle uhke: abielludes võttis tema rootslasest abikaasa naise perekonnanime, sest Caroline teadis juba väikese tüdrukuna, et oma ilusast eesti nimest ei taha ta kunagi loobuda. Oma kirjas ütleb ta, et ei tea eesti esivanematest suurt midagi ja palub abi väikseimagi niidiotsa leidmisel. Kas ma sain teda aidata?

Järjest rohkem inimesi on hakanud tegelema oma suguvõsa uurimise ehk genealoogiaga. See on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja üksikisikute põlvnemislugu ja sugulussuhteid. Uurimine on muutumas aina lihtsamaks ja mugavamaks, seda hõlbustavad mitmed arvutiprogrammid ja kõikvõimalikud internetis olevad andmekogud.

Sugupuu pole enam “tapeedirull”, mille koostamise puhul peab hoolega mõtlema, kui suureks üks või teine haru kujuneda võib. Mõne jaoks on tegemise võlu kadunud, teise jaoks alles alanud.

Miks on vaja teada, kes on meie esivanemad

Miks oma perekonna ajalugu uuritakse? Mõni soovib teada saada, kust tema esivanemad pärit on ja millega nad tegelesid. Huvitav on näha suguvõsas esinenud eesnimesid ja tihti valitakse ka uuele ilmakodanikule esivanema nimi. Loodetakse ka leida kuulsaid sugulasi või tõestust peenele päritolule. Genealoogiahuvilistele pole üldjuhul oluline, kas eellane oli lugupeetud isik või pätt ja kaabakas. Tähtis on saada mingitki infot, ükskõik kas positiivset või negatiivset. Järeldusi tehakse ka suguvõsa kimbutavate haiguste kohta.

Tänapäeva inimene on mitmes mõttes liikuv: ta rändab mööda ilma ja pahatihti ei tulegi enam kodumaale tagasi, samuti on kiirenenud elutempo – see kõik on tekitanud lõhe eri põlvkondade vahel. Sageli ei teata isegi lähedasi sugulasi ega nende järglasi ning vanavanemate pajatusi hakatakse väärtustama alles siis, kui mõistetakse, et enam pole neid, kellelt ühe või teise asja kohta küsida saaks.

Esivanemate stabiilsed väärtused pakuvad meile toetust ja kaitset ning sugupuus on nad justkui juured, mis on sügaval maa sees ja toidavad kogu puud. Kui inimene rebib ennast oma sugulastest või vanematest lahti, jätab ta end sellega ilma suguvõsa väest. Selline inimene on elus ebastabiilne ja tal on raskem vastu seista välistele mõjudele. Sotsiaalteadused kinnitavad, et paljud probleemid saavad alguse juurtetusest. Näiteks on toodud, et tavaliselt põhjustavad ühiskonnas pahandusi inimesed, kes tunnevad end juurteta.

Inimestel, kellel esivanemate õpetusi ja traditsiooni ei ole, on tunduvalt väiksem oskus siin maailmas orienteeruda, sest meie identiteet sõltub suuresti sellest, kust me tuleme, ning see omakorda määrab, kuhu me elus läheme. Juurtega inimene, kes kaitseb oma kodu, perekonda, sõpru ja naabrit, tahab elada rahumeelselt ja ühiskonnaga harmoonias.

Caroline esivanemad

Aga nüüd loo algusse tagasi. Caroline teadis, et tema vanavanaisa nimi oli Alexander. Sellega tema teadmised vaarisa kohta kahjuks piirdusid. Mina teda aidata ei osanud, kuid teadsin kedagi, kes oskab. Küsisin oma abikaasa emalt Caroline esivanemate kohta ja mõne hetke pärast oli tal sugupuus õige koht lahti. Alexander ehk eestipärasem Aleksander oligi leitud. Caroline mainis oma kirjas veel paari nime, mis olid tegelikult pisut eestipärasemad, näiteks Louisa on meil Loviise. Siiski tõestasid need nimed, et õige isik on leitud, ja minu abikaasa sugupuule võis lisada Rootsi ulatuvad harud.

Järgmisel päeval kirjutasin Carolinele, mida teada sain: tema vanavanaisa sünniaeg ja -koht, vendade ja vanemate nimed. Kui hakkasin kirjutama Aleksandri vanavanematest (mõlemad sündinud 1832), märkasin, et vanaisa Mihkel sündis talus, kus mina praegu elan! Siin sündis ka Mihkli isa Jaak (1805) ja ilmselt ka Jaagu isa Mart (1776) ning Mardi isa Jani Rein (1737). Talu kannab praegugi Jaani-Reinu nime. Mind valdas kummaline tunne.

Teadsin, et minu kodu on vana ja siin õuel on palju inimesi enne mind oma igapäevaseid toimetusi teinud, kuid see pilt muutus nüüd eriti elavaks. Elada Caroline esiisade ja hilisemate sugulaste kodus ja kirjutada talle siitsamast, et sain midagi enamat kui niidiots – see oli väga hea tunne! Õhtul pimedasse kööki sisenedes tundsin korraks, kuidas mitmed sugupõlved mind eemalt vaatavad. Hetkeks oli natuke kõhe tunne, aga kui nad tõepoolest meie tegemisi kõrvalt jälgiksid, siis tõenäoliselt sooviksid nad meile head.

Carolinega oleme juba mitu nädalat kirjavahetust pidanud. Kirjutame ka muudest asjadest peale leitud sugulaste: lastest, Eurovisioonist, eesti ja rootsi keelest jne. Järgmisel suvel plaanivad nad perega Eestisse tulla. Tema vanaisa, kes suri aastal 1993, rääkis Eestist kui oma kodust, igatses Saaremaale naasta ja muretses koduste pärast. Ta rääkis palju tuulikutest, mis meenutasid talle kodusaart. Nüüd tahaks ju veel nii paljude asjade kohta küsida! Aga enam ei saa…

Suguvõsa uurimine kui põnev pusle

Päris vanade andmete puhul polegi kelleltki küsida, tuleb vaid loota, et huvipakkuvad andmed on säilinud. Sugupuu on nagu piltmõistatuse koostamine, kus tükkide arv on teadmata ja suur hulk tükke on kadunud. Veel mõni aeg tagasi pidi suguvõsauurija andmete kogumiseks ajalooarhiivis käima ja seal päevade kaupa tuhnima, tänapäeval on osa vanadest allikatest skaneeritud ja ajalooarhiivi koduleheküljel Saaga andmebaasis saadaval. Genealoogide tööd hõlbustavad ka spetsiaalsed arvutiprogrammid, mis võimaldavad oma sugupuud ka internetis näidata. Ühe liigutusega saab lisada sugupuusse uusi liikmeid ja parandada või täiendada juba olemasolevat.

Internetilehel www.geni.com saab igaüks koostada oma sugupuu ja eri tegijad saavad oma sugupuid kerge vaevaga kokku liita. Siingi on mõned kitsaskohad. Võib ju tunduda ebaaus, et üks uurib päevade ja kuude kaupa kirikuraamatuid ja keegi teine liidab tehtud töö ühe klikiga oma puusse. Seda ei saa siiski teha ilma nõusolekuta.

Vahel on ka nii, et suguvõsauurimisest mittehuvitatud inimesed pahandavad, et neid on luba küsimata Genisse pandud ja nõuavad oma nime eemaldamist. Seadus määratleb täpselt, milliseid isikuandmeid ei tohi avalikustada, kuid isiku nime lisamist sugupuusse, millesse ta tõepoolest kuulub, ei keela keegi.
Hea lugeja, kas sina tunned oma juuri?

Print Friendly, PDF & Email