Suure saarlase suur juubel

Suure saarlase suur juubel

 

“Voldemar Miller – sünnilt saarlane, erialalt ajaloolane, ametilt arhiivi- ja raamatukogutöötaja, kutsumuselt kodu-uurija, ajaviiteks lastekirjanik, iseloomult entusiast.”

Nende sõnadega on kokku võtnud 7. veebruaril 1911. aastal Saaremaal Kihelkonna vallas Tagamõisas sündinud Voldemar Milleri elutöö tema kauaaegne töökaaslane TA teadusliku raamatukogu baltika ja haruldaste raamatute osakonna päevilt Kyra Robert. Olen aastate jooksul kõnelenud ja kirjutanud oma õpetajast ja mõttekaaslasest Voldemar Millerist korduvalt ja ikka olen alustanud selle ütlusega, kuna selles lauses väljendub Milleri mitmekülgsus ja ainulaadsus.

Minu esmane kokkupuude Voldemar Milleriga oli 1972. aastal seal samas TA raamatukogu baltika ja haruldaste raamatute osakonna hämarates ruumides, kui teatasin veidi kohmetuna, et minu ülesandeks on temast ja tema töödest diplomitöö kirjutada. Miller vaatas mind uurivalt ja kohmas, et mis uurimistööd temast nüüd ikka saab, ta ju teinud tööd nagu iga teine ristiinimene.

Tõepoolest tegi Voldemar Miller oma pika eluea jooksul igasuguseid töid. Lapse- ja nooruspõlves pidas ta karjapoisi ja veovoorimehe ametit, samuti oli talusulane ja ehitustööline. Kuid ometigi oli tal suur unistus saada ülikooliharidus, mille teostamine algas 1930. aastal, kui ta alustas õpinguid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, mis kestsid vaheaegadega kuni 1942. aastani, kui ta ülikooli lõpetas.

Ülikoolis õppimine nõudis aga raha ja seepärast töötas Voldemar Miller kus juhtus. Nii tegutses ta paar aastat ajalehe Meie Maa toimetuses talituse juhataja ja korrektorina, samas lehes ilmus ka tema esimene trükimusta näinud artikkel “Kui peigmees pruuti pettis”. Kuigi kutseline ajakirjanik polnud Miller pikalt, kirjutas ta erinevatele väljaannetele palju, ka pseudonüümide all, mistõttu on tagantjärele olnud päris keerukas nende kirjatükkide autorlust määrata.

1937. aastal võeti ta tööle riigi keskarhiivi Tartus, see oli hädaabitöö päevapalgaga 1 kroon ja 80 senti. Hädaabitöödeks nimetati neid arhiivitöid, mis olid lihtsad ja mille tegemiseks võis odava raha eest värvata peaaegu rahatuid üliõpilasi. Kuna Voldemar Miller oli selleks ajaks aga tõestanud oma kirjutistega, et tal on selleks annet, sai tema peamiseks ülesandeks arhiividokumentide põhjal põnevate teemade avamine. Sellest ajast pärinevadki tema lood soola salakaubaveost, rannaröövist, väljarändamisliikumisest, Jannseni müüdavusest jpm.

Keerulistel sõja- ja sõjajärgsetel aastatel töötas Miller Eesti ajalooarhiivi ülemana (1944–1950) ja kui saatus oleks määranud teisiti, olekski ta jäänud arhiivitööle. Kuid arhiivindust hästi tundvale mehele sai saatuslikuks see, et ta ka Saksa okupatsiooni ajal oli arhiivis ametis olnud. Et pääseda Siberisse saatmisest, lahkus ta arhiivitöölt omal soovil ja läks Kohtla-Järvele Käva kaevandusse kaevuriks. Mäletan, et kui Voldemar Miller mulle 1970-ndatel aastatel nendest aastatest oma elus avameelselt jutustas, ütles ta hoolitsevalt: “Ära sa sellest nüüd diplomitöös küll kirjuta, sa ei kaitse oma tööd ära. Kirjuta, et tegin nii kõvasti maa all tööd, et sain stahhaanovlaseks.”

Kaevuri rasket tööd tegi Miller kaks aastat, misjärel Eesti NSV Teaduste Akadeemia keskraamatukogu (praegu Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu) direktor Leo Tiik teda 1952. aastal raamatukogusse tööle kutsus. Sellest algas Voldemar Milleri raamatukogutöötaja periood. See, et akadeemilisel raamatukogul on praegu erakordne haruldaste raamatute kogu, on ainult Milleri teene.

Koguti ju 1950-ndatel eriosakondadesse suurel hulgal raamatuid, mis pidid kuuluma hävitamisele. Just Voldemar Miller oli see inimene, kes päästis niimoodi terve hulga raamatuid, mida praegu enam ei oleks, haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonna jaoks. See oli julgus, milleks paljud teised inimesed polnuks tol ajal võimelised.

1970-ndatel aastatel uuris Voldemar Miller eelkõige eesti raamatu ajalugu, mille tulemusena ilmus tema 60. sünnipäevaks kogumik “Minevikust tulevikku”(1972). Eriti väärtuslik ja tänapäevalgi arvestatav on Milleri enda kirjutatud vanema raamatuloo käsitlus, kus esmakordselt näidati eesti raamatu tihedat seost baltisaksa kultuuri ja raamatuga.

1977. aastal toimus Voldemar Milleri eluteel järjekordne pööre. Ta lahkus erimeelsuste tõttu TA raamatukogust ja asus tööle Eesti rahvusraamatukogusse (tollane ENSV riiklik raamatukogu). Olin siis juba ise tööl selles raamatukogus ja võin julgelt öelda, et see oli pöördeline aeg rahvusraamatukogu seni seisnud vanade kogude läbivaatamisel ja uurimisel.

Voldemar Millerit jätkus raamatukogus kõikjale: hoidlatesse raamatuid uurima, noori raamatukogutöötajaid õpetama, loengutega esinema või raamatukogu seltsielus osalema. Mäletan, et ühes rahvaraamatukogude seminarlaagris vihtus juba küpses eas Volli Miller (nagu me teda hellitavalt kutsusime) terve öö tantsida, aga hommikul oli ta ikka esimene, kes läks järve äärde end külma veega karastama.

Kõikidel aegadel ja kus Voldemar Miller poleks ka töötanud, läbis tema tööd ja tegevust üks liin – see on kodu-uurimine. Territoriaalselt olid Voldemar Milleri kodu-uurimisalaks nii väikesed kui ka suured sõõrid, s.o kodupaik nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Miller oli üks Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimisringi asutajaid ning selle kauaaegne esimees. Arvukad ettekanded konverentsidel, õpilastööde juhendmaterjalid ja kodu-uurimisliikumise ülevaated tegid Voldemar Milleri laialt tuntuks.

Kaua aega oli ta Eesti TA kodu-uurimiskomisjoni liige ja kodu-uurimises agar kaasalööja. Kodu-uurimisalase tegevuse osas tundis ta ise eriti heameelt kaheköitelise Tallinna ajaloo väljaandmisest. Äärmiselt huvitav oli Voldemar Milleriga Tallinnas kõndida. Mäletan, et lühikese vahemaa läbimine punktist A punkti B võis kesta tunde, sest ikka sikutas ta varrukast ja ütles: “Vaata!”, ja siis pajatas ta asjadest, mida ma polnud kuulnudki.

Mõnikord kui Voldemar Miller väga ära väsis, tulid talle “kallale” väikesed lood – ilukirjanduslikud lühipalad ja lastejutud. Nii ilmus temalt mitmeid laste- ja noorsooraamatuid: “Merehundi jutud” (1984), mis on tõlgitud ka saksa ja inglise keelde, ning “Merehundi jutud II” (1993).

Tema “Tilleprintsess” pärjati 1992. aastal esimese kaasaegse lastekirjanduse auhinna – Nukitsamehega. Voldemar Milleri elav fantaasialend andis ainest paljudeks toredateks lugudeks, kahjuks ei jõudnud ta neid kõiki kirja panna. Nii nagu ei jõudnud ta kirja panna oma põnevaid kohtumisi erinevate inimestega või juhtumisi eluteelt.

Aegade jooksul süvenes Voldemar Miller paljudesse teemadesse, uuris ja kirjutas neist, kuid ta ei suutnud kunagi jääda kõrvalseisjaks, kes vabanduseks oleks leidnud kulunud fraasi “Mis see minu asi on?”.

Tiiu Valm

Print Friendly, PDF & Email