Saarlane, kes aitas päästa meie ajaloolist mälu Voldemar Miller – 100

Saarlane, kes aitas päästa meie ajaloolist mälu Voldemar Miller – 100

JUUBILAR: See pilt on tehtud kümme aastat tagasi, kui Voldemar Miller tähistas oma 90. juubelisünnipäeva.
Foto: Erakogu

Ülehomme, 7. veebruaril möödub 100 aastat ühe väga auväärse Saaremaa mehe sünnist. See mees on Voldemar Miller (1911–2006) – ajaloolane, raamatuteadlane, arhivaar, lastekirjanik, ajakirjanik, tõlkija, sõjajärgse Eesti koduuurimise liikumise eestvedaja, koolinoorte kodu-uurimise juhendaja jne, jne.

Ametite loetelu kujuneks pikaks, sellest hoolimata pidas ta neid kõiki suure hoole ja armastusega. Vahetult enne surma Eesti Päevalehele antud intervjuus tõdes Miller: … kui minu elutee kokku võtta, siis algab see karjapoisi ja voorimehe ametist, olen olnud ehitustööline ja talusulane ning põlevkivikaevur. Samal ajal olen olnud ajakirjanik, raamatuarhiivi töötaja, raamatukogutöötaja ja mõnel määral ka kirjanik… Vaat niisugune on see minu keeruline elu, kus vahepeal oled nagu nälja piiril ja siis jälle tõused vähehaaval… (EPL, 4. märts 2006).

Voldemar Milleri suurimaks teeneks tuleks aga kindlasti pidada tema tegevust Eestimaa ajaloolise mälu päästmisel võõrvõimu keerulistel aastatel. Ja kui meil praegu on võimalik raamatukogudes lugeda haruldasi vanu foliante ja arhiivides uurida ajaloolisi dokumente, siis teadkem – paljuski on see ühe Saaremaa loodenurgast Tagamõisast pärit kange ja alati ausaks jäänud mehe teene.

Läbi ajaloo on totalitaarsete režiimide üheks tähtsamaks tunnusjooneks olnud rahva ajaloolise mälu hävitamine. Voldemar Miller: “Nõukogude ajal olid hirmus suured kavatsused teatavaid arhiive hävitada. Mina päästsin arhiivid osalt sellega, et peitsin need teise tuppa ja ütlesin, et neid ei olegi enam. Mõnedel puhkudel saavutasin [raamatute ja dokumentide päästmise], kui rääkisin teatud kõrgetele meestele neist asjust, mis seal hoopiski nõukoguliku iseloomuga olid.”

Ja veel üks lõik Milleri mälestustest noist rasketest aegadest: “Kõige suurem töövõit oli esialgu see, et ma viisin eriosakondadest need suured massid raamatuid, mis pidi hävitama, kuid ei olnud veel hävitatud, suuremalt osalt raamatukogudesse… Kui aga kuulsin, et mõni raamatukoguja oli ära läinud ja tema kogu maha jäänud, käisin kohal ja sain niimoodi suured kogud kokku… See oli minu põhilisi töid…Tagantjärele olen mitu korda mõtelnud, et kas ma olen loll, et julgesin teha niisuguseid asju, mida teised ei julgenud.” (Intervjuust EPL-ile.)

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

 

Print Friendly, PDF & Email