Laudalüürika (4)

Laudalüürika

LIINA SOLOTARJEVA: “Loomad on mulle eluaeg meeldinud.”
Foto: Egon Ligi

On teisipäeva hommik kell 6. Õues valitseb pilkane pimedus, kui me unerähmaste silmadega, mina ja fotograaf Egon, end Tagavere poole teele asutame. Raske on ette kujutada, et kellegi tööpäev algab juba kell 2 või 3 öösel. Siis, kui paljud veel soojas voodis mõnusalt külge keeravad.

Selleks ajaks, kui meie kohale jõuame, on Arju lauda lüpsjad oma tööhommikut juba lõpetamas. Sirje Viherpuu peseb veel lüpsitorusid ja tal on mahti ka mõni sõna juttu ajada. Sirje on naine, kes juba kaheksandat aastat järjest võtab igal tööpäeva hommikul jalgratta ja väntab naabervallast Leisist Ratla külast tööle.

7 km edasi-tagasi iga ilmaga, seljas helkurvest ja rattalamp põlemas. Küsin, kas autojuhid maanteel on ka viisakad. Vastus kõlab, et mõned on, aga on ka neid, kes peavad paljuks tulesid vahetada ning kihutavad jalgratturile ööpimeduses suisa täistuledega vastu. Teel tööle on Sirje näinud ka igasuguseid loomi – hirvi, kitsi, rebaseid.

“Me tuleme kell neli lauta. Alguses olin Ratla laudas, kui see kadus, siis olin Koiklas Räägi laudas ning nüüd siis siin,” räägib ta. Mis kell ta magama läheb, et hommikul oleks jaksu end voodist üles ajada? Sirje muigab, et ta juba vana inimene ka, uni läheb pealt ära. “Õhtul nõnda, kuidas viitsin, aga eks ikka varakult, kella kaheksa-üheksa ajal lähen magama.” Sirje lisab, et tal on ka kodus loomad toimetada ning Arju laudas on kolme lüpsja hooleks 96 piimaandjat.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

 

Print Friendly, PDF & Email