Alati näitleja, nii laval kui elus (2)

Alati näitleja, nii laval kui elus

NII SEDA PILTI TEHAKSE: Seekord tuleb Enno arvates parim võte objekti just sellest suurest porilombist sihtides.
Foto: Erakogu

Kui Enno Raun (74) enesest rääkima kukub, siis naera või puruks. Ei saa mitte aru, mis õige, mis vale, mis nali, mis tõsi… Ise naeru pugistades tunnistab mees: “Vaata, ma olen sihuke vend, kes võtab ette ja teeb palju, kuid mitte midagi põhjalikult. Kui autojuhi oskusi hinnatakse kategooriatega A, B ja C, siis minu oskused platseeruvad kuskile sinna W ja C vahepeale.”

“Ei no mis sa sest lapsepõlvest küsid, räägime ikka asjast,” püüab Raunakas (nii kutsuvad teda sõbrad) jutuohjad kohe enda kätte haarata. Ent räägib siis, et oli Kuressaares lastekodulaps ja kui põnn oli saanud kolmeseks, lapsendas ta üks Pamma talupere. “No ja mis sa ise arvad? Oi, jummal, kuidas nad mind hellitasid! Ma olin ju nende ainus laps.”

Pamma koolist pole Ennol just kõige meeldivamad mälestused, sest “… koolidirektoriks oli üks vägagi ebapedagoogiliste võimetega meesinimene. Ja kuna ka minu isiksus oli tugevalt metsa poole kaldu, siis olime temaga üks väga paras paar,” kihistab Enno naeru ja räägib, et sattunud mõningate temast mitte olenevate ja kooliväliste asjaolude tõttu direktorihärra huviorbiiti.

“Direktorihärral tekkis otse haiglane vajadus pidevalt minuga suhelda. Mõnikord kuulsin juba tunni alguses, et ta ei saa tundi pidada – mina segavat tundi. Ja kui ma sellega päri ei olnud, sain loomulikult karistada – jääd pärast tunde kinni istuma! Sageli lajatas ta ühe tunni eest kohe paar nädalat jutti… Et kõik need karistused ära katta, oleks ma pidanud veel pärast kooli lõppu aasta aega seal kinni istuma.” Enno jutu järgi ta koolis mingi priimus ei olnud. “Eks ma üks pättkoon ikka olin. Kuidas ma õppisin? No mulle meeldis kõige rohkem mitte midagi teha.”

Meelisained olid maateadus, joonistamine, joonestamine, kuid keeled ja matemaatika ei istunud poisile mitte üks raas. “Matemaatikas küsitakse ju nii lolle asju. Näituseks, et see hobune hakkas sel kellaajal minema ja teine hakkas talle vastu tulema sel kellaajal… No nüüd pead sa siis ära arvama, millal need kaks hobust kokku said. No tule taevas appi! Mis see mo asi on?!”

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

 

Print Friendly, PDF & Email