Saaremaa konsulent tahab Eestis juurutada sõltumatu tooteinfo süsteemi

Saaremaa konsulent tahab Eestis juurutada sõltumatu tooteinfo süsteemi

JEKATERINA NÄÄLIK: “Raha on maal praegu vähe ja kõik me tahame saada maksimaalset saaki minimaalsete kulutustega ja selleks ongi neid uuringuid vaja.”
Foto: Egon Ligi

Saarte nõuandekeskuse konsulent Jekaterina Näälik on võtnud eesmärgiks luua eesti põllumeestele võimalused sõltumatu info saamiseks Eesti turul pakutavate väetiste ja taimekaitsevahendite kohta.

Alates sellest aastast taas põhikohaga Saaremaal töötav Jekaterina Näälik tuli sõltumatute uuringute ideega välja juba Tartus nõuandeteenistuse koordineeriva keskuse koordinaatorina töötades ja kavatseb asja edasi ajada. Tema sõnul tuleks just keskmiste ja väiksemate tootjate jaoks luua nõuandekeskuse juurde erinevatesse Eesti piirkondadesse maaletoojatest sõltumatu info hankimiseks katsepõllud, kus peal konsulendid hakkavad tegema külvikatseid ning selgitama väetiste ja põllumajanduskeemia mõju erinevatele kultuuridele erinevais paigus ja tingimustes.

Sarnast teenust pakub oma liikmetele praegu juba viljakasvatajate ühistu Kevili. “Iga firma kiidab ju oma toodangut, aga vaja oleks välja selgitada, mis on tootja jaoks kõige parem variant,” ütles Näälik. “Raha on maal praegu vähe ja kõik me tahame saada maksimaalset saaki minimaalsete kulutustega ja selleks ongi neid uuringuid vaja.”

Samas rõhutas Näälik, et ehkki dokumentides on olnud juttu lausa katsejaama või labori loomisest nõuandekeskuse juurde, pole tema eesmärgiks konkureerida teadusasutustega, vaid teha esialgu siiski vaid katsepõldudel lihtsamat sorti võrdlevaid uuringuid.

MES-i nõuandeteenistuse koordineeriva keskuse finantsmajanduse ja maaelu arengu valdkonna koordinaator Lemmi Maasik rääkis, et Nõukogude ajal olid Eestis katsete tegemiseks olemas näidismajandid ja kunagi varem ka katsetalud. Praegu tellitakse katseid teadlastelt, kes aga ei või erakapitali poolt kinnimakstud katsete tulemusi alati laiemalt tutvustada.

Seetõttu on Maasiku sõnul õige luua nõuandesüsteemi juurde uuringutega tegelev katseüksus. Sõltumatut infot on Maasiku sõnul vaja, sest väetiste ja muu keemiaga kauplevate firmade turundus on väga jõuline, palju jõulisem kui näiteks kõigile teada-tuntud olmekeemia reklaam teleriekraanil.

Maaletoojad võtavad põllumehe lõa otsa

MES-i nõuandeteenistuse taime- ja loomakasvatuse koordinaator Tõnu Dorch rääkis, et väetisefirmad või seemnemüügifirmad võtavad tootja praegu täielikult oma lõa otsa. Nad pakuvad talunikele sisendite näol kevadtööde alguses krediiti, mille põllumees tasub sügisel saagiga. Krediiti pakutakse ajal, mil väljaminekud on kõige suuremad ja sissetulekuid ei ole, kuid selle ahvatluse tulemusel võib tootja sattuda tegelikult suuremasse sundseisu, kui ta sooviks.

Lääne-Virumaa teraviljakasvataja Jaak Läänemetsa sõnul pakuvad maaletoojad korraliku kvaliteediga väetist ja muud kaupa, kuid küsimus on selles, et alati on olemas odavamaid alternatiive. “Nad annavad head asja, aga küsivad selle eest ka korralikku hinda. Konflikt on selles, et nii Baltic Agro kui ka mina tahame tulu saada ja mina ei ole nõus oma tulu neile andma,” selgitas Läänemets.

Virumaa põllumehe sõnul teeb ta maaletoojatega koostööd niipalju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, ehkki firmad teevad põllumeeste hulgas klientide hankimiseks väga tugevat ja sihikindlat turundustööd. Läänemetsa sõnul oleks Eesti põllumeestele vaja erapooletuid katseandmeid, mis annaks võimaluse valida koostööpartnerit kaalutletult ja võrdlusandmetele tuginedes.

Ka põllumajandusuuringute keskuse mullaseire büroo juhataja Priit Penu sõnul ei pruugi müügimeeste tegevus alati haakuda tootja tegelike vajadustega. Kuigi Eesti muldades on praegu väga suur kaaliumipuudus, ei paku ükski firma tema kinnitusel näiteks suurema kaaliumisisaldusega väetisi, mis seda olukorda parandaks. “Väetisefirmadel on oma nomenklatuur, mille nad peavad maha müüma, ja nende huvi ei ole vaadata reaalset situatsiooni,” tõdes Penu.

“Oleme mõelnud Kevili meestega, et tuleb lihtsalt nõuda kaaliumirikkamaid kompleksväetisi. Need tehased, mis varustavad Eestit, ei pruugi selliseid ka toota, sest sageli toodetakse neid, mis tunduvad odavamad ja mille tehnoloogia on juba välja töötatud. Kosmeetiliselt küll kohendatakse, kuid see ei lahenda probleemi.”

Penu sõnul on kaalium mullas oluline komponent, mis suurendab taimede talvekindlust, vastupidavust haigustele jne. “Kui on kaaliumidefitsiit, siis pole mõtet ka toiteelemente mulda rohkem panna, kuna kaaliumipuudus limiteerib selle saagi ära nii või naa,” selgitas ta.

Penu rääkis, et Eesti taimekasvatuse probleemiks on pikaajaliste põldkatsete süsteemi lagunemine viimase 20 aasta jooksul ja agrokeemikute puudus. Ülesanne on planeerida sõltumatult optimaalset ja efektiivset väetamist, kuid kahjuks on nende spetsialistide koolitamisel olnud Eestis sisuliselt 20-aastane auk, märkis Penu.

Tema sõnul vajab Eesti taimekasvatus sõltumatute hinnangute jaoks pikaajalisi katseid, mille käigus katsetatakse enamlevinud kultuuride peal erinevaid väetisenorme. Aja jooksul joonistuvad välja optimaalsed väetisenormid, mis on vajalikud erinevatel muldadel parimate saakide saamiseks, selgitas Penu.

Väetisekaupleja: probleemiks on tootjate rahapuudus ja teadmiste vähesus

AS-i Baltic Agro väetiste tootejuht Mihkel Salum ei nõustunud väitega, nagu poleks Eestis saada kõrge kaaliumisisaldusega väetisi. Saadaval on mitu toodet, kuid paraku ei kasuta mitte kõik põllumehed neid niipalju, kui oleks mullale tarvis või nagu soovitaksid agrokeemikud.

Salumi hinnangul taanduvad probleemid kaaliumiväetiste kasutamisel ühest küljest rahale, sest kaalium on üsnagi kallis element, teisalt aga põllumehe teadlikkusele. “Võin tuua näited, kus edukad põllumajandusettevõtted kasutavad kõrge kaaliumisisaldusega väetisi ja saavad häid saake, samas arvab mõni, et aitab sellest, kui panna lihtsalt ammooniumnitraati, aga ei aita,” rääkis Mihkel Salum.

Kuna agronoomia on üks üsna konkreetne teadus, siis on Salum enda sõnul mõelnud, et mille kuradi pärast ei võta küll kõik põllumehed õpikut kätte ega tee endale selgeks, kuidas on vaja nisu või rapsi kasvatada. “Seda tehakse tõesti niivõrd erineval tasemel,” kinnitas väetiste tootejuht. Selle tõestuseks on Salumi sõnul ka fakt, et Saaremaa mees Kaido Kirst on viljelusvõistlustel saanud Saaremaa suhteliselt kehvades oludes väga häid saake, samas kui mõnelt Järvamaa või Lääne-Virumaa põllult tuleb vaid 1,2 tonni rapsi või 2,5 tonni otra.

Mihkel Salumi sõnul on Baltic Agro oma sortimenti kuuluvate toodete katseandmeid tutvustanud viljeluspäevadel ja õppeseminaridel. Tõsi on ka see, et mõnikord näitavad mõne toote katseandmed tegelikust elust hoopis erinevaid tulemusi. Sordiomanikud, kelleks on ülemaailmsed korporatsioonid, annavad edasimüüjale kaasa väga laia spektri katseandmeid, mis on tehtud erinevates riikides. Näiteks peaks mõni nisusort andma mujal riikides tehtud katsete andmete kohaselt kõrget saaki, kuid Eestis on saak jäänud tagasihoidlikuks.

“Rumal on see firma, kes neid andmeid nagu varjab, sest saagid sõltuvad ilmastikust, tehnoloogiast ja tuhandest pisiasjast,” osutas Mihkel Salum. Põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Karina Loi ütles, et ministeeriumi haldusalas on kaks teadusasutust (Jõgeva sordiaretuse instituut ja Eesti maaviljeluse instituut), kes teostavad erinevaid võrdluskatseid. Seega ei hakka põllumajandusministeerium eraldi katsejaama rajama. Põllumajandusministeeriumi laboritel ja teadusasutustel on katsepõllud erinevates Eesti piirkondades olemas, kus viiaksegi läbi võrdluskatseid.

Kindlasti on Loi sõnul vaja arendada/parandada teadlaste ja konsulentide koostööd. Põllumajandusministeerium ootab teadusteemade ettepanekuid nii tootjatelt kui ka nõustajatelt, et tagada tootjatele vajalike katsete ja ka tulemuste olemasolu.

Print Friendly, PDF & Email