Viiekümne kuues kiri: poiss pudelitega

Hea inimene, vahtrapuult, mis mu akna taga kasvab, tilgub sulavett. Väljas on külm ja rõske, nii et parema meelega püsikski päev otsa toas. Kallan endale kruusi teevett, kui meelde tuleb üks väike poiss taarapunktist…

See juhtus paar nädalat tagasi. Veetsin kasuliku laupäevahommiku, kraamides oma pisikest elamist. Ja et panna i-le punkt, otsustasin ka tühjad pudelid ära viia. Taarapunktis tuleb tavaliselt veidi oodata, sest keegi on ette jõudnud. Seekord tuli putkast välja keskealine (või mine sa taoliste inimeste vanust tea?) ärajoonud paarike.

Ega neil olnud kiiret. Ükshaaval vaadati üle pudelid, mida masin vastu ei võtnud. Raha nende eest saada ei õnnestunud, aga vahest on mõnes veel paar tilka vedelikku? Sellised pudelid keerati lahti ja koputati suhu tühjaks. Kõik käis sõnatult ja ka mina olin vait, sest mis siin öelda. Nad ei tülitanud mind ning mina ei seganud neid.

Pidin ikka veel väljas ootama, sest enne mind oli sabas seisnud üks poisiklutt. Kiire liigutusega viskas ta seljakoti nurka ja loopis oma pudelid masinasse. Tšekk käes, hakkas ta oma koti kallal midagi kohmitsema, kui märkas mind õues seismas. Poiss nikutas pead: “Tule pealegi, ma olen lõpetanud.”

Ma ei oska sõnadesse panna, mis oli eriskummalist selles liigutuses. Kuid ühtäkki tundsin, et mu vastas on väike vanainimene – keegi, kes on vähestele aastatele vaatamata omajagu näinud ja teinud. Ma noogutasin talle vastuseks ja astusin sisse. Ning kuna temal oli vaja veel kotist midagi leida, olime mõne ruutmeetri peal kahekesi.

Nüüd nägin teda päriselt. Kuidas jope, mis tal seljas oli, vajanuks ammu pesemist, ja kottki polnud paremas korras. Aga kõik, mida ta kandis, oli terve, rebenemata. Kui ma poleks seisnud nii lähedal, ei oleks ma ilmselt selle lapse juures midagi eriskummalist märganud.

Panin pudeleid ükshaaval masinasse. Poiss tühjendas taskuid. Ühest tuli välja kulunud mobiil, millega ta proovis kuhugi helistada. Teisest lendas põrandale tühi liimituub. Sinnasamma see jäigi. Ning, nagu mõni minut varem – kõik käis sõnatult ja ka mina olin vait, sest mis siin öelda? “Kas see on sinu liim?” “Kus sa elad?”

Poiss oli olnud mu vastu viisakas, kutsudes mind külmast ära. Ta ei tülitanud mind ning mina ei seganud teda. Püüdsin endale mõttes kinnitada, et näen hunti seal, kus seda pole. Pudelid kadusid ükshaaval masina kurku ja sekundid tiksusid. Uks kolksatas kinni ja poiss oli läinud.

Ma olen ta peale tagantjärele veel mitu korda mõelnud. Just nendel päevadel, kui väljas on külm ja rõske. Et kus see laps praegu on? Milline on tema kodu? Annan endale aru, et ei saa südant valutada iga kodutu kassi, prügikastiinimese või tänavalapse pärast, sest niimoodi läheksin varsti katki.

Ning võib-olla sellepärast, kaitsemehhanismina, räägib mu sees see jonnakas hääleke, et võib-olla kujutan endale asju ette, aga…
Kas kujutan? Mida Sina oleks teinud? Kui ma saaks valida endale võluvõime, tahaksin lugeda inimesi nagu raamatuid.
Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email