Kotkaristi kuldristi saab Kuressaare mees Gunnar Metsma (7)

Kotkaristi kuldristi saab Kuressaare mees Gunnar Metsma

PALJU MÄLESTUSI: Gunnar Metsma näitab, milline ta oli vangilaagrist tulles – no ikka luu ja nahk.
Foto: Egon Ligi

“Kui mulle eile naabrid helistasid ja küsisid, kas mul mitte nimekaimu pole, kellele president Ilves Kotkaristi kuldristi annab, ei osanud midagi kosta,” naerab vanahärra Gunnar Metsma kelmikalt.

Tema jaoks oli nii kõrge tunnustuse saamine ilmne üllatus. “Olen ju eluaeg lihtne inimene olnud, ka sõjas ei jõudnud kaua olla, sain haavata, ja valetada ma oma suurtest lahingusaavutustest ka ei oska,” räägib ta. “Ja siis need ajalehed ju ka veel kirjutasid, et ükski saarlane tänavu medalit ei saa.”

Oma mittetegemiste kohta oskab Metsma lisada veel seda, et pole ta olnud kuskil tähtsal kohal, ei rajoonikomitees ega täitevkomitees. On oma elu elanud vaikselt, töökohadki on olnud sellised omaette nokitsemist nõudvad – olgu siis aednik või katlakütja. “Ainus asi jah, on see, et kuna ma valetada pole mõistnud, ei ole ma ka igale inimesele meelepärane olnud,” sõnab mees, kes 13 aastat tagasi mattis oma kalli kaasa Aino ning on üles kasvatanud kaks tublit tütart – Maire ja Heli.

Kohmetuma võtab eaka mehe presidendi tunnustus nõnda, et hakkab suisa mõtlema, kes tema asemel võinuks aumärgi saada. “No neid on kindlasti mitmeid praegugi elus,” arvab ta. Kuid siiski istub ta ja räägib oma sõjateest ja vangilaagrist. Räägib sellest, kuidas tahtis alguses minna Saksa sõjaväkke vabatahtlikuna, kuid kuna oli pere ainus toitja (tema isa Artur oli 1939. aastal surnud ja Kaitseliit oli matused korraldanud), ei tahtnud ema Alviine teda sõtta lubada.

Kui tuli aga 1925. aastakäigu kutsumine, polnud ka Gunnaril pääsu. Esmalt väljaõpe ja siis sõjatee. Auvere lahing oli see, mis sai noorele mehele saatuslikuks – haavatasaanuna sattus ta venelaste kätte vangi ning vangilaagrist pääses 1947. aastal. “Oi me seal Poolas väljaõppel kirusime ühte ohvitseri, sest drill oli nii kõva.

Mõtlesime koguni, et kui peaks koos lahingusse sattuma, on see mees esimene, kes kuuli saab,” muheleb ta nüüd tagantjärele kaugeid aegu meenutades. Päris lahingus tundusid Gunnarile väljaõpperaskused aga lapsemänguna ning ta on siiani veendunud, et ütlus “raske õppustel, kerge lahingus” peab ikka paika küll.

Gunnaril on oma elust ja sõjateest palju toredaid lugusid. “Riipalu oli meie ülemaks,” märgib ta uhkustundega. Kuid mehel on ka üks lugu, mida ta räägib alati, kui sõjajutu vestmiseks läheb. See on armsalt emalt sõjateele kaasa saadud kuldmündi lugu. (Münt, muide, pidi tal siiani alles olema.)

“Ema andis selle mulle kaasa ning ütles, et andku ma see sellele, kes mulle kõige rohkem head teeb.” Saatuse tahtel käis aga münt Gunnariga kogu sõja kaasas ning noormees hoidis seda nõnda, et käis koguni kaugelt hospidalist ära toomas, kui õnneraha kogemata sinna padjapüüri sisse jäänud.

“Ei, minul ei ole tulnud Saksa sõjaväe pärast rohkem kannatada,” on Gunnar Metsma saatusele tänulik. “Emaga pääsesime imekombel ka 1949. aasta küüditamisest ning ka julgeolek ei ole mind tülitanud,” räägib ta. Kuigi jah, vähemalt üks kõrgel kohal olnud mees on teda fašistiks tembeldanud, aga jäägu see tema südametunnistusele.

Print Friendly, PDF & Email