Hõimupäev võiks meid hõimurahvastega teretuttavaks teha

Põhiseaduskomisjon on otsustanud saata riigikogusse seaduseelnõu, hakata oktoobrikuu kolmandat laupäeva tähistama riikliku tähtpäevana – hõimupäevana.

Eelnõu algatajad soovivad paremini teadvustada eestlaste kuulumist soome-ugri rahvaste perre, väärtustada oma päritolu, emakeelt ja kultuuripärandit. On teada, et ajalooliselt tähistati hõimupäeva kolmekümnendatel aastatel, kuid traditsiooni katkestasid Teine maailmasõda ja okupatsioon.

1988. aastast on tähtpäeva küll siin-seal tähistatud, kuid mitte iseseisva tähtpäevana ja enamjaolt on seda teinud nö asjatundjad. Mida aga rahvas uuest võimalikust riiklikust tähtpäevast arvab? Mida sel päeval teha võiks? Eelnõu algatajad ütlevad, et uus riiklik tähtpäev peaks olema rõõmupäev, mitte aga järjekordne kannatuste meenutamise aeg.

Iseenesest teeb headmeelt, et hõimupäev oktoobris tasakaalustaks meie tähtpäevakalendrit – on ju muidu sisuliselt 20. augustist kuni isadepäevani tähtpäevadereas tükk tühja maad. Ja muidugi teeb rõõmu, et tegemist on seaduseelnõuga, mis nö erakonnaülene – selle esitajate seas on inimesi kõikidest riigikogufraktsioonidest.


Laine Tarvis
Eesti maanaiste ühendus Saare Naised
Hõimupäev meie kalendris oleks väga tore. Kahju ainult, et sellised asjad kampaaniatega peavad käima, sest seda tööd võiks süstemaatiliselt teha. Kui nüüd on aga mõeldud hõimupäevale, eks alustame siis teiste hõimude väärtustamisega ja endale selgeks tegemisega. Meie oma maanaiste ühendusega kohtusime ükskord mansi rahvaste esindajatega, see toimus meie luteri kiriku kaasabil. Väga huvitav kohtumine oli.

Hõimupäeva mõte on hästi tore, siis saab teiste kultuure tundma ja hõimude olemasolu tähtsustada. See rikastab ju kõiki inimesi, kui ka teiste kohta teadmisi saada. Ja eks teised hõimud saavad siis samamoodi meie kohta üht-teist teada. Sel päeval võiks kohtuda mingite rahvuste esindajatega, siis näeks, mis meil on nendega ühist, mis erinevat. Ka meie oma maakonnas elab ju erinevaid rahvusi, kellega kokkusaamine oleks hästi põnev – kuulata nende kommetest ja elusaatustest, mis pole ju ka paljudel teab mis meelakkumine olnud. Sel päeval peaks kandma ka oma rahvariideid.

Väljapakutud oktoobri kolmas laupäev oleks hõimupäeva jaoks päris sobilik, sest suvine kiire on möödas ja aega selliste teemadega rohkem tegeleda. Ja ega oktoobris meil olegi ju mingeid teisi tähtpäevi. Iseenesest on see väga hea idee ning kuna selle on esitanud eelnõuna väga erinevate erakondade saadikud, on tegemist erakondadeülese teemaga ning et nad on seal omavahel kokku leppinud, on ka juba omaette hea asi.


Aili Salong
Taritu rahvamaja juhataja
Olen hõimupäeva kohta lugenud ja tean, et enne okupatsiooni selline tähtpäev meie kalendris oli. Minu meelest muudaks hõimupäev kirkamaks ka üldist kalendripilti sellel kõledal sügisel. Kui vaadata kalendrit, siis sügisel on meil isadepäev ja enne seda taasiseseisvumispäev. Vahepeal ei ole aga midagi.

Minu meelest võiks juurte otsimine meil olla tunduvalt aktiivsem. Arvan, et need on teemad, mis muutuvad aastatega tähtsaks ja ühel hetkel, kui inimese tööalane aktiivsus väheneb, siis läheb ta juurte juurde tagasi ja küllap see ongi loomulik. Samas peaks meie põlvnemise teemal tunduvalt rohkem rääkima, sest need teemad on huvitavad.

Minu jaoks on praegu ainuke küsimus, et kuidas seda hõimupäeva võiks reaalsuses tähistada. Või kuidas seda omal ajal tähistati ja kas meil oleks neid traditsioone võimalik sealt kolmekümnendatest aastatest ka tänasesse päeva tuua või tuleb neid traditsioone looma hakata?

Nii on see olnud taasiseseisvumispäeva puhul, kus me ei oska ju tõesti midagi teha – kohustuslikku programmi nagu ei ole. Selliseid pühasid kunstlikult luua ei saa. Emakeelepäev ja vabariigi aastapäev, mis on sellised rahvuskesksed üritused, on meil ju olemas, aga hõimupäev on palju laiema tähendusega.

Siis peaks vahest laiemalt mõtlema hakkama, kuhu need risoomid siis välja jõuavad, kust need uued pungad maapinnale tõusevad. Ehk peakski selle päeva eesmärk olema nende vadjalaste ja mordvalaste meile tuttavamaks tegemine – me ei tea ju nende elukommetest suurt midagi, nad on meist nii kaugel. Võib-olla peaks nendega kõigepealt teretuttavaks saama. Esialgu on see hõimupäev minu jaoks kuidagi võõras.

Print Friendly, PDF & Email