Ajakaja: Väga tarkade inimeste sündroom (4)

Vaatan seda meie tänapäeva elu siit nurgast või sealt nurgast, ikka hakkab silma üks kummaline asi – eesti inimene arvab, et ta teab kõigest ja kõige paremini ning ei häbene oma tarkust ka välja ütlemata jätta.

Tulemus on see, et kõik teavad mehaanikast, pedagoogikast, meditsiinist, psühholoogiast, kommunikatsioonist, aiandusest… ja need, kes üht või teist eriala, ametit või asja õppinud on ja peaksid asjatundjad olema, tembeldatakse lolliks, tehakse pihuks ja põrmuks väitega, et teie ei tea asjast tegelikult midagi.

Ehk siis Eesti häda ja minu arvates ka üks arengupidureid ongi see, et kõik tahavad kõiges targad olla ja asjatundjate sõna ei maksa. Liiga tarkade inimeste sündroom? Muidugi on ju tore, kui inimesed on üldiselt haritud ja laia silmaringiga, kuid see peaks avalduma mitte selles, et kaheldakse õppinud ekspertide sõnas, vaid selles, et mõtlemine on arenenud nii kaugele, et suudetakse oma hallide ajurakkudega analüüsida ekspertide pakutavat sõnumit ning suudetakse aktsepteerida erinevaid seisukohti, minemata isiklikult solvavaks ja mahamaterdavaks.

Tõeliselt tark inimene ei vastanda end eksperdile, vaid mõtleb ja mõtestab maailma, tolereerides seeläbi võimalust, et asjad võivadki ja sageli ongi õiged mitme erineva nurga alt vaadates. Absoluutset tõde on väidetavalt peaaegu et võimatu leida – vähemalt teaduses sellist lähenemist ei tunnistata. Teaduses, seega ka igapäevaelus, mis on teaduse praktiline väljund, on kõik arutluse ja põhjendamise tulemus. See muide on ka teadussaavutuste ja avastuste üks peamisi tagatisi – mitte millegi kohta ei saa öelda, et see ei tööta, kui see ei ole teaduslikult tõestatud.

Ja see, et väga targa inimese sündroomi all kannatavad inimesed enamasti väidavad, et nende absoluutne tõde on sündinud nende isikliku kogemuse põhjal, et tõesta tegelikult midagi. Sest see on subjektiivne. Meie erinevate erialade professionaalse kompetentsi ja kollektiivse teadmuse seisukohalt ei oma see aga mingit tähtsust. Ehk siis, mida me täna tegelikult vajame? Äkki hoopis avatud mõtteviisiga ja analüüsivõimelisi kaaskodanikke absoluutse tõe kuulutajate asemel.

Print Friendly, PDF & Email