Ei saa kauem vaiki olla (85)

Ei saa kauem vaiki olla

 

Kirjutan Orissaare patrioodina. Olen siin sündinud-kasvanud, kooli lõpetanud ning viimased 18 aastat töötanud samas majas, kus sündisin. Ei kuulu ühtegi parteisse ega “kogusse”, seega olen enda meelest sõltumatu isik. Samas vägagi erapooliku – isikliku arvamusega. Olen ju arst ning ilma nõnge (kangekaelse) loomuta seda rasket eriala ei omanda. Praegust kirjatükki ajendas mind kirjutama soov väljendada oma toetust praegusele vallavanemale ja öelda, et ta on õigel teel. Uuenduste teel.

Stagnatsioon lõppes

Minu arvates lõppes Orissaares 2009. aasta valimistega aastaid kestnud stagnatsioon. 16 aastat on võimul olijale ikkagi liiga pikk aeg, paratamatult toimub mugandumine. Kui ametist lahkunud vallavanem muudkui osutas asjadele, mida just tema teinud on, siis mina näen paljut, mis tegemata jäi.

Alustan ühest suuremast “prohmakast” – 14. sajandi Maasilinna laevast, mis seisis aastaid lihtsalt mingis kuuris, kuigi võinuks olla Orissaare säravaim turismimagnet. Ühelgi teisel Eesti vallal nii unikaalset mereleidu pole. Olen ülimalt rahul, et meremuuseum selle rariteedi korda lubas teha ning vallale siis tagastada. Loodetavasti nüüd me juba teame, mida sellise aardega peale hakata. Orissaare paadimuuseumi idee Gustav Kutsari algatusena saab siinkohal hoopis uue tähenduse. Seega ei ole laienev Liiva kauplus kaugeltki ainus põhjus, miks Orissaarest mööda kihutatakse…

Siinkohal tahaksin rääkida Maasi maalinnast, mis on Kuressaare linnuse järel Saaremaa paremini säilinud linnuseid ning mida pole osatud korralikult promoda. Tahaksin rääkida Illiku laiu arendamise soiku jätmisest, surnuaedade teede kohutavast olukorrast, suutmatusest “varemete” omanikke korrale kutsuda ja paljust muust heakorda puudutavast. See on siiski omaette teema, sest vajab asjaolude täpsemat selgitamist. Edaspidi püsin teemade juures, mis on faktidega kinnitatud.

2007. aastast on mul üks asi südame peal. Tahan rääkida tõtt Orissaare perearstiruumide remondist. Rainer Helde oli see mees, kes tolleaegse sotsiaalministri Jaak Aabi minu kui perearsti juurde juhatas, ning sestpeale said läbirääkimised vanale haiglamajale remondiraha saamiseks hoo sisse. Jubedatest ruumidest pääsemine oli minu jaoks sel hetkel põletav teema. Kui vallavanem kirjutas, et just tema need summad taotles, siis oli tal õigus formaalselt – ametliku taotluse sai teha vaid vallavanem.

Solk jooksis maja alla

Kuna olin algusest lõpuni sündmuste juures, siis ei saa mainimata jätta, et vallas ei peetud maja remonti eriti vajalikuks. Oldi üllatunud, kui mainisin, et haigetel inimestel on raske teisele korrusele ronida (praegu on ruumid esimesel korrusel), kuna keegi polevat kaevanud. Nüüd on see vallale kuuluv hoone päästetud, sest selgus, et terve maja solk jooksis 15 aastat selle alla ning ajapikku oleks maja vundament lihtsalt lagunenud.

Samuti võin, käsi südamel, kinnitada, et viimne kui saadud kroon läks maja remondi sisse, kusjuures nii ehitaja kui ka mina ise pidime lõpuks omagi raha panustama. Kõik see vaikiti maha ning maja remont kirjutati sujuvalt vallavalitsuse arvele. Siiani kriibib hinge, ehkki kõik lõppes ju hästi.

Jätkuks järgmine valus küsimus – Orissaare gümnaasiumi remont. Olen selle kooli 34. lennu vilistlane (1983), minu vanem tütar lõpetas kooli 2009. aastal ja noorem õpib 8. klassis. Süda tilgub verd, et minu lõpetamisest saadik on väga vähe muutunud. Endiselt külmetavad lapsed tundides, joped seljas, põrandad vetruvad, laest tilgub vett jne.

Tundub, et kõik teised Saaremaa koolid on kapitaalremonditud, aga Ida-Saaremaa suurim kool nagu ei väärikski seda. Kuidas siis meist väiksemad naabervallad (Pöide, Muhu, Leisi) seda suutsid? Ja kui keskkooliosa 2014. aastal õpilaste vähesuse tõttu kaobki, jääb ju põhikool aastateks alles.

Lehest loen (4. dets 2010 Saarte Hääl): KOIT-kava 2007.–2010. aasta eelistusnimekirjas reastus Orissaare gümnaasiumi rekonstrueerimine 8. kohale ning Orissaare pole protestinud. Seega eelmise vallavanema valitsusajal. Ootamatult hakkas 2010. aasta sügisel paistma valguskiir, kui selgus, et 2011. aasta KOIT-raha ei saa Kuressaare linn suure laenukoormuse tõttu linnastaadioni jaoks kasutada ning järjekorras oleks esimene lõpuks ometi meie kool.

Kohe esitas maavalitsusele pöördumise kooli hoolekogu, vallavanem Aarne Põlluäär on neid pöördumisi teinud lausa korduvalt, aga tulemuseks on maavanema ülbevõitu suhtumine toonis, et kus te varem olite. Mida peame tegema, et meid ometi kuulda võetaks? Allkirju koguma? Pikettima? Kas tõesti on kabinetivaikuses kõik juba ära otsustatud? Kurb.

Tsitaat Kristiina Šmiguni raamatust: “Olime liiga tagasihoidlikud ega adunud, kuidas Eesti ühiskonnas asjad käivad. Ega keegi viitsi sinu pärast südant valutada. Tuleb olla nõudlik ja järjekindel. Koputada ustele ja kui uks nina ees kinni lüüakse, siis ronida sisse aknast.” Ainult nii saabki. Edasi – meie uhke spordihoone, mis on koleda koolimajaga ühendatud.

2007. aastal kirjutas Orissaarest läbisõidul olnud Peeter Olesk, et vallakeskusse on ehitatud “Esimese maailmasõja aegse tanki roomikuga sarnanev kolmanda aastatuhande vääriline spordihoone”, viidates ehitise pompöössusele. Seda olukorras, kus laste (elanike) arv Orissaares languses oli ja on. Tore on üles ehitada, aga rist ja viletsus neid kolosse üleval pidada, võlad päranduseks üle selle.

Samas on eelmisel kevadel spordihoone uueks juhiks valitud Kaire Nurja suurepäraselt hakkama saanud. Nii lühikese ajaga nii palju hästi korraldatud üritusi, mida on tulemas veel ja veel. Olen ise osaline olnud, seetõttu tean ka rääkida. Kihvt oli 25. detsembril võistelda koos meie oma sporditähe Kaie Kandi (Eesti rekordi omanik!) ja hollandlasest kettaheitja Erik Cadeega (Euroopa juunioride meister!).

On tõsiselt hea meel, et Orissaare juurtega ja erialaselt tugevad inimesed tagasi tahavad tulla. Lisaks Kaire Nurjale olgu ära märgitud tema juuraharidusega abikaasa Margus Nurja ning muusikakooli uus direktor Martti Nõu, kelle korraldatud kooli 20. aastapäeva kontsert kujunes sündmuseks omaette. Mis siis, et palgas kaotatakse, aga järelikult on juured ja elukeskkond neile inimestele tähtsamad. Kusjuures sild või tunnel oleks noorte spetsialistide tagasipöördumisele suureks abiks. Olen selles veendunud. Elada nii ilusas kohas on endalgi tore, ehkki Soomes makstakse perearstile oi kui palju suuremat töötasu…

Ja lõpuks eelmise vallavanemaga seonduv siiani piinlikkust tekitav seik. Ei teagi, kas tolle olukorra peale nutta või naerda. Nimelt vallavanema väide, et ta ei oleks hääletanud iseendale hüvitise määramise poolt, kui keegi oleks talle öelnud, et nii ei tohi. Ise 16 aastat vallavanemana töötanud? Jah, korruptsioonisüüdistus on saadud, nii hüvitis kui ka trahv ära makstud, aga tuletan meelde, et kriminaalkuriteoks liigitub see tegu nii või teisiti. Kui minuga oleks nii juhtunud, vajunuksin häbi pärast maa alla…

Eluga tuleb edasi minna

Aga aitab kriitikast, eluga tuleb edasi minna ja on mindudki. Uus vallavalitsus on ametis olnud pisut üle aasta, kõike korraga lihtsalt ei jõua ning raha napib nagu alati. Minu heatahtlik soovitus: jalgratas on ammu leiutatud, tuleb sellest võtta vaid parim. Tark on see, kes julgeb nõu küsida ning rumal see, kes väidab ise kõike teadvat.

“Kui tahate, et teie sõna kuulataks, siis peate ise esmalt teiste sõna kuulama; ise uskuma, usaldama, olema avatud, ausad, julged, mitte arvama, et kõik ümberringi on lollid ja tahavad teid troonilt tõugata.” (Tsitaat.) Tuleb lahti saada kitsarinnalisusest ja väiklusest, näha elu laiemalt. Kõik, mis teed, teed endale!

Elo Lember
Orissaare patrioot

Print Friendly, PDF & Email