Linn, kuhu viivad kõik teed (4)

Linn, kuhu viivad kõik teed

Inimsumm Piazza San Pietrol Püha Peetri katedraali ees. Vatikani muuseumidesse on meeletud järjekorrad.

Meenub üks film. Nooruke koolitüdruk seisab selle avaminutitel keset asfaltplatsi ja mõtleb, et selle punkti kaudu on ta ühendatud kõigi maailma teede ja inimestega. Täna viivad kõik teed Rooma.

Ükskord pimedas kihutab väikebuss Rooma südamesse. Autojuht vahetab kiirelt sõiduridu ja igavleb, lastes reisijatel segamatult aknast välja vaadata. Kõrged kortermajad, mis meenutavad Mustamäe omi, vilksatavad mööda kui varjud, kuniks kaovad hoopis. Asemele tulevad väärikamad vanemad hooned – kaunite sammaste ja aknakaunistustega.

“Esimest korda Roomas?” katkestab taksojuht lõpuks vaikuse. “Vaadake siis vasakule. Kohe paistab kaugelt Püha Peetri katedraali torn…” Paistabki. Äratuntav kuppel kõrgub üle linna. “… ja kohe peaks korraks näha olema Colosseum.” Ongi. Selle nurga alt väiksem, kui olin ette kujutanud.

Veel samal õhtul jõuan siia tagasi. Kuldkollane valgus, mis Colosseumile suunatud, joonistab välja selle võlvid, luues kummitusliku mulje. “80 võlvitud sissepääsu võimaldas 55 000 pealtvaatajale hõlpsat juurdepääsu,” kirjutab mu taskuteatmik. Juurdepääsu vaatemängudele, kus inimesed võitlesid üksteisega surmani ning platsil korraldatud jahtide käigus tapeti eksootilisi loomi – spetsiaalselt siia toodud elevante, kaelkirjakuid, jõehobusid, krokodille.

Igal aastal käib Colosseumis neli miljonit külastajat. Tänapäeva inimesed, keda pilvelõhkujad ahhetama ei pane, tulevad iidsesse amfiteatrisse, et tunda end pisikesena. Ja olla turvaliselt kohas, kus kunagi elutses surm. Veel pole ma jõudnud avastada, et Roomas on teisigi kohti, mis tunduvad natuke müstiliste ja ebamaistena. Näiteks Pantheon, mille hauakambrites magavad igavest und kaks Itaalia kuningat ja hulk kunstiinimesi, neist tuntuim suurmeister Raffael.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

 

Print Friendly, PDF & Email