Viiekümne viies kiri: 66 minutit valgust

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
igal aastal umbes selle aja paiku kuulen ma siit-sealt protestihääli: “Kas see talv ei võiks juba läbi saada?” “Millal kevad tuleb?” Kõik kohad on täis lund ja jääd, jääd ja lund… Tüdimuseni!

Eestlane oskab lumega ümber käia. Ta on tšempion lumelabida käsitsemises ja teede liivatamises. Teab hommikul arvestada, kui palju varem peaks välja minema, et auto soojeneks ja saaks samal ajal ka sõiduki aknad puhtaks kraapida. Villased sokid, karvamütsid ja käpikud – mõelda, kui suurele osale maailmast on need riideesemed võõrad. Kui mu aafriklastest kursusevennad esimest korda lund nägid, ei suutnud nad seda nähtust ära imestada. Laenatud fotoaparaadiga tuiskasid nad õue, et valge ilmaimega poseerida: T-särgiga ja särgita, mõistagi paljakäsi… Hiljem lurises neist kolmest ninast vähemalt üks. Poistele sobivate riiete leidmisel tulid appi soomlasest võõrustajad, kes ladusid oma riidekappidest lagedale varumütsid ja -kindad.

Eestlane leiab võimalusi, kuidas lumi endale meeldivaks mõelda. Ta vehib suusatada ja uisutab. Käib Lõuna-Eestis puhkamas, sest seal saab sõita ka lumelauda ja mäesuuska. Noored rajavad mere- ja järvejääle oma jäärajad, kus võetakse autodega kiireid kurve. Pole last, kes ei teaks, mis asi on lumememm või lumekindlus, rääkimata lumesõjast. Kelgutama minnakse terve perega. Aga kaua sa neid asju ikka teha jõuad?

Nii võimenduvadki aasta alguses talve kiuslikud küljed. Kui esimeste suurte lumesadudega hakkasid autod teedel kinni jääma, leidus möödakäijaid, kes aitasid need jälle välja lükata. Praegu on jalameestel endil tegu, et püsti püsida. Ajalehtedel jätkub tööd – ilmuvad uudised, kuidas libedus takistab postisaadetiste väljavedu ning busside teelt välja sõitmine on muutunud igapäevaseks. Traumapunktidest uuritakse, kui palju pöördub nende poole hädalisi seoses kukkumistega. Ja see jää, mis katustelt alla sajab! Eile sain minagi pihta – katuselt lendas rusikasuurune kamakas vastu labakätt.

Ehmatus oli valust tunduvalt suurem: mis siis, kui väikesele tükile lendab paar sekundit hiljem järele midagi raskemat? Õnneks pääsesingi vaid kohkumisega. Läksin kaugemale ja pöörasin ringi, et seda katust põhjalikumalt vaadata. Ohtlikku jääd polnud näha. Nii et poleks aidanud ka kahest paarist silmadest: ühed katuste ja teised jalgeesise kontrollimiseks.

Kardan ka kukkuda, aga mis on minu hirm, võrrelduna väärikas eas prouade ja härrade omaga? Ukerdasin tööle minnes mööda tänavat, mis tundus ammuilma lumest koristamata. Kellegi käsi oli küll kivipuru visanud, aga ega see aidanud, kui jää peal kiht sulavett. Mulle tuli vastu vanadaam, käes kott toidukaupadega. Tema ettevaatlik samm polnud lapse omast pikem. Kindlamale pinnale jõudes kohendas proua mütsi, mis silmile vajunud, puhkas hetke ja jätkas siis teed. Imetlusväärne tavaline inimene!

Teades, et kevade tulekut tuleb veel mitu kuud oodata, lohutame end valgusega. Taskumärkmik teab öelda, et aasta alguses tõusis päike 9.10 ja loojus 15.35. Nüüd, mõned nädalad hiljem, tõuseb päike 8.45 ja loojub 16.16 – 66 lisaminutit valgust! Andku see teadmine meile jaksu, nii nagu igal aastal. Suudame!
Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email