Olavi ja poliitvang Arvo Pesti kirjavahetus ilmus raamatuna (2)

Olavi ja poliitvang Arvo Pesti kirjavahetus ilmus raamatuna

VENDADE KIRJAVAHETUS: Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti hoiab käes trükisooja raamatut “Kirjad vennale”. Kaante vahele on saanud tema ja ta venna Arvo Pesti kirjavahetus ajast, mil Arvo Pesti oli poliitvang Permi oblasti vangilaagrites ja Olavi kohalik provintsiharitlane Saaremaal.
Foto: Egon Ligi

Ilmamaa kirjastus andis Kultuurkapitali toel selle aasta alguses välja Arvo ja Olavi Pesti raamatu “Kirjad vennale”. Tegemist on kahe venna kirjavahetusega aastatel 1983 kuni 1986 – ajast, mil Arvo Pesti oli poliitvang Permi oblasti vangilaagrites ja Olavi (tsiteerides tema oma sõnu) kohalik provintsiharitlane Saaremaal.

Kahjuks kujunes “Kirjad vennale” mälestusraamatuks – 12 päeva pärast seda, kui Arvo oli Olavile saatnud viimased joonealused märkused, ta suri. “Käsikirja lugedes meenus taas, et vennal tekkisid tervisega probleemid just nimelt vangilaagrites, märksõna “süda” käib kirjadest mitu korda läbi,” ütles Olavi Pesti ohates.

“Mõte kirjavahetus avaldada tuli kõigepealt minul,” tunnistas Olavi Pesti. Selle 3,5 aasta jooksul, mil Arvo kinni istus, vahetati kirju niipalju, kui see oli võimalik – range režiimiga poliitvangidel oli lubatud saata kaks kirja kuus ning nii seda õigust sugulaste-sõprade vahel kasutati. Et esimene Olavi saadetud kiri Arvole aga kaduma läks (selle konfiskeeris ilmselt julgeolek), hakkas Olavi kirju edaspidi kirjutama läbi kopeerpaberi – et kui kiri taas kaotsi läheb, saab seda kirja järgmine kord kasutada ega pea päris uut koostama hakkama.

Olavi on alles hoidnud kõik venna kirjad, samuti on tal olemas oma kirjade koopiad. Nii sündiski üpriski ainulaadne kirjavahetuse kogu, sest tavaliselt on ju säilinud kirjavahetuse üks pool. “Hakkasime ühel hetkel vennaga seda avaldamise varianti arutama ning leidsime mõlemad, et need kirjad võiksid huvi pakkuda laiemalt. Aeg oli ju pöördeline, algas nn perestroika.

Mina kirjutasin ju tookord vennale ka mitmesuguseid kultuuriuudiseid ja kuulujuttegi, tema kirjad kajastavad aga vangilaagri meeleolu, olustikku ja üldse poliitvangi mõttemaailma ja olukorda,” rääkis Olavi, lisades, et kui kirjad olid arvutisse löödud, ütles Arvo neid üle vaadates, et talle ei meeldi, milline ta sel ajal oli. “Mina aga vastasin, et minule üldse ei meeldi see aeg, milles meil tuli elada,” sõnas Olavi.

Osa raamatus olevaid kommentaare ja selgitavaid märkusi kirjutas Olavi, osa Arvo, mõlemad, muide, esinevad kirjavahetuses ka oma tudengipõlves sõpradelt saadud hüüdnimede Ulf ja Archie all. Olavi Pesti lisas, et selle kirjavahetuse puhul tuleb muidugi arvestada, et seda lugesid peale asjaosaliste alati ka julgeolekumehed – tõenäoliselt siis need, kes poliitvang Arvo kuraatorid olid.

“Kirjutada sai aga üsna palju, sest ega julgeolek ei olnud ka huvitatud, et kirjavahetus katkeks,” ütles Olavi, kelle sõnul oli üks huvitav aspekt seegi, et poliitvangid kasutasid kirju ka kohalike laagri julgeolekutegelaste peale kaebamiseks – kui need seadust rikkusid või liiga kippusid tegema. “Kirjad vennale” esitlus on 4. veebruaril Tallinnas okupatsioonide muuseumis.

“Arvo ütleks esitlusel ilmselt ikka seda, et talle ei meeldi, milline ta sel ajal oli, aga tuleb öelda, et tema ja ta n-ö kaasosalised ja mõttekaaslased olid kõik väga julged inimesed. Neid oli palju, kes mõtlesid ja soovisid, nagu nemad, aga neid oli äärmiselt vähe, kes julgesid nii käituda nagu nemad,” vastas Olavi Pesti küsimusele, mida võinuks tema vend raamatu esitlusel öelda.

Print Friendly, PDF & Email