Saksa-aegsed passid kergitavad saladusi

Saksa-aegsed passid kergitavad saladusi

PÕNEVAD LEIUD: Astrid Rihvki sünnikodust leitud passid räägivad oma aja lugu. “See oli saarlaste jaoks tähtis aeg, sest esimest korda said siis kõik isikutunnistuse,” teab Raul Salumäe.
Foto: Repro

Orissaare ajalootoimkonna hoogsalt käivitunud kodulehel on üles saanud 1918. aasta Saksa okupatsiooni aegsed passid, mis välja antud toonase Pöide valla Muraja küla Mõhksa talu pererahvale – Hans ja Ida Õunale.

Dokumendid tulid välja Orissaare vallas elava Astrid Rihvki sünnikodust, kelle isa oli oma arhiivilaekasse toonased passid tallele pannud, ilusti lehviga kinniseotult. Tegemist oli Astridi isaisa ja tema abikaasa passidega. “Minu isaema suri siis, kui isa oli 10-päevane titt, see oli 1911,” teadis Astrid Rihvk oma perekonnaloost rääkida. Seda, kui kaua vanaisa lesepõlve pidas, Astrid ei tea, kuid Idast sai tema teine kaasa. Astrid teab ka seda, et vanaisa sündis 1877. aastal ning suri 1946. Idal tuli 1949. aastal läbi teha ka Siberi-tee.

“Ta oli seitse aastat Venemaal,” täpsustab naine, lisades, et kahjuks teab ta oma vanavanemate kohta väga vähe. Vaid seda, et Muraja mõisa maade jagamisel saanud Hans väikese 60hektarilise koha osta ning seda siis peetigi, nagu tol ajal kombeks – vanaisa oli taluperemees ja tema kaasa toimetas samuti talus.

Astrid soovib aga kõigile südamele panna, et nad ikka temast rohkem oma esivanemate tegemiste kohta huvi tunneksid. “Nüüd on see suguvõsa uurimine moodi tulnud, vanasti ei olnud ja ega saanud ka eriti küsida, sest olin palju kodust ära, juba algkool oli kaugel, edasi tuli tehnikum, samal ajal oli isa kasuema Siberis,” räägib ta.

Saaremaa muuseumi teaduri Raul Salumäe sõnul ei ole leid küll väga ainulaadne, kuid väärib juba seetõttu märkimist, et toonane Saksa okupatsioon andis esimest korda kõikidele saarlastele isikutunnistused. Võrdluseks toob ta Nõukogude Liidu, kus veel 1970ndatel võis sise-Venemaal kohata inimesi, kel isikutunnistus puudus. “See oli meie passistamise algus,” sõnas Salumäe.

Passidelt saab aimu, et lisaks sünniaegadele ja -kohtadele pidi passis olema ka sõrmejälg, emakeel, usutunnistus ning eritunnused (Ida Õun on näiteks passi järgi olnud 1,62 m pikk ning tema vasakul näopoolel ja põsesarnal oli väike sünnimärk). Saksa okupatsiooni ajal pidi inimestel pass alati kaasas olema ning vastav manitsus oli tõlgitud lisana ka isikutunnistuse sisse (päris passis on sama määruse kiri saksa ja läti keeles).

Seal on muuseas kirjas, et keda ilma passita kätte saadakse ehk kes võõrast, võltsi või muudel põhjustel maksumuseta passi kaasas kannab, seda nuheldakse parandusvangimajasse panemisega kuni 10 aastani, pehmendavatel asjaoludel aga kuni 5 aastat. Passi kaotsiminekust tuli teatada 24 tunni jooksul ning mitteteatamise puhul võis taas 5 aastaks vanglasse sattuda või pidi kuni 6000 marka trahvi maksma.

Print Friendly, PDF & Email