Janika, Tõnis ja valimised (9)

Valimised on tõepoolest ukse ees, ega muidu püüa iga riigikogu saadikukandidaat maksku mis maksab midagi öelda või kuidagi silma paista. Isegi siis, kui parasjagu midagi sisukat ja asjalikku öelda ei ole. Oma arvamust avaldama pani mind Saarte Hääles Tõnis Paltsu kirjutet artikkel pealkirja all “Monika, Vjatšeslav ja tuulegeneraatorid”. Miks? Kohe selgitan.

Enne aga olgu öeldud, et ma ei kuulu ühtegi erakonda ja ma ei pea üldiselt ühtki parteid siin Eestis teistest oluliselt paremaks, vahel ehk mõnda pisut teistest hullemaks. Ka ei ole mul midagi isiklikku Tõnis Paltsu vastu.
Vastupidi, olen temaga kunagi samas Rotary klubis ühe laua taga istunud ja teda toona ka oma häälega kohalikel valimistel toetanud, mis päädis lugupeetud saarlase Tallinna linnapeaks saamisega.

Küll aga sooviksin antud juhul kõigile austatud kandidaatidele märku anda, et valijad ei ole kuue käe ja pika sabaga olevused, kes üldse mitte midagi mitte millestki aru ei saa ja kellele võib eriliselt sisusse süvenemata ükskõik mida ja ükskõik kelle nimel “ette visata”. Palts on võtnud kuidagi ootamatult oma südameasjaks kirjutada “vanal heal” silla teemal. Peatugem siis mõnel huvitavamal võrdlusel või väitel.

Sissejuhatuseks on toodud üsna humoorikas võrdlus, et kui Stockholmi Stockmanni kandis lõhkeb pomm, siis muudab see silla võrreldes praamiga ebaturvalisemaks. No see on sama meelevaldne kui öelda, et Estonia katastroof oleks muutnud Leedo parvlaevad kuidagi ebaturvalisemaks. Rääkimata sellest, et Stockmanni keti kaubamaja Stockholmis üldse ei olegi (lisaks Soomele on neid küll Moskvas, Peterburis, Tallinnas ja Riias).

Paltsu arvamus on, et püsiühenduse puhul hakkavad üle silla iga päev edasi-tagasi sagima hoopis teistsugused inimesed kui täna, mis siis saare turvalisusele omakorda ränga hoobi annab. Huvitav, kuidas või miks? Kas on kusagil olemas uuring, mis väidab, et pätid ja kaabakad kardavad praamiga sõita või mingil seniteadmata põhjusel eelistavad praamile silda? Hoopis kummaline on aga see, et Palts võtab sõna Saaremaa turismi- ja eelkõige hotelliettevõtjate nimel.

Tõnis, mitu hotelli sul saarel on?

Nimelt väidab Palts, et kui Saaremaa saaks mandriga püsiühenduse, siis “kindlalt langevad hotellides hinnad ja sellest tulenevalt ka teenindava personali palgad, pakutav kvaliteet jne… Kas me oleme kindlad, et sild ei vii töökohtade vähenemisele? Seda vähemalt hotellinduses”. Tule taevas appi! Tõnis, mitu hotelli sul Saaremaal on, et tead kindlalt väita? Mina olen turismi- ja sealhulgas hotelliäriga seotud olnud viimased viisteist aastat. Olen ka Kuressaare ühe suurema spaahotelli loomise ja selle tegevuse igapäevase juhtimise juures olnud alates 2002. aastast.

Sellele kogemusele tuginedes väidan küll, et kindlam ja parem ühendus mandriga ainult kasvatab siinsete majutus-, toitlustus-, kaubandus- ja muude teenindusettevõtete arvu, majandustulemusi kui ka töökohti. Täpselt nii nagu tõstsid uued praamid reisijate arvu ja rahulolu eelmisel suvel.
Selliseid kummalisi ja meelevaldseid väiteid on paraku antud artikkel täis. Mina ei ole suur silla pooldaja ega ka praami vastane.

Vastupidi, erinevalt paljudest Eesti monopolidest on Leedo laevakompanii oluliselt tõstnud teenuse kvaliteeti – suured korralikud ja puhtad praamid, normaalne toitlustus, tasuta wifi, e-pilet jne. See omakorda on oluliselt parandanud Saaremaa turismisektori võimalusi oma sihtkohta paremini müüa. Tänud talle selle eest. Mina olen arvamusel, et püsiühenduse korral kasvaks nii Saaremaad väisavate, siin ööbivate kui ka siia elukohta planeerivate inimeste arv märkimisväärselt.

Ja kui vaadata Kuressaare tühjadel tänavatel septembrist maini pärast kella kuut õhtul lõõtsuvat tuult, siis isegi turistide arvu 2–3kordsel kasvul ei oleks linn kaugeltki mitte ülerahvastatud. Kurb on ju olukord, kus linna keskväljaku ümbert kaovad poed ja kohvikud ja asemele tulevad heal juhul kindlustusseltsid või pangakontorid.

Usun, et parem ühendus mandriga, ükskõik, kas praamiga vee peal või tunneliga maa all, parandaks nii kohalikku äri – kui ka kultuurielu. Hoopis iseküsimus on see, kas me ikka saarlastena tahame, et meie saar muutuks nagu poolsaare moodi saareks.

Täna annab laevaühendus meile kuidagi sellise romantilise ja erilise tunde, et oleme mõnes mõttes autonoomsed ja iga Mandri-Eesti jama meile nii lihtsalt kaela ei saja. Ma ei ole ka ise päris kindel, kumb siis lõpuks elukeskkonna mõttes eelistatum oleks, hästi toimiv praamiühendus või püsiühendus. Omaette huvitav on lõik, kus meile teada antakse, et silla ehituse korral ei hakka Leedo nutma. No mina ka arvan, et ei hakka.

Mees on oma äri Eesti Vabariigi seadustega kooskõlas pikki aastaid ajanud ning arendanud ja kuna tegemist ei ole amatööriga, siis on ta kindlasti oma äriplaanis maandanud ka igasugused potentsiaalsest sillaehitusest tulenevad tulevikuriskid. Ma ei kahtlegi selles. Mis on sellel aga sisulises kontekstis artikli põhiteemaga pistmist? Kummaline.

Lõpetuseks: mulle jääb küll mulje, et artikli autor, kui kasutada tema enda väljendit, on ennast seekord ise oma populismiga selili pannud. Igal juhul loodan enne ja ka pärast valimisi kõigilt saadikukandidaatidelt sisukamat ja oma valijaid rohkem austavat dialoogi. Selleks soovin kõigile, s.h ka Tõnis Paltsule edu ja rahulikku meelt.

Toomas Leis
saarlane, valija

Print Friendly, PDF & Email