Valjala tööpada on oma koha valla elus leidnud (3)

Valjala tööpada on oma koha valla elus leidnud

PÕNEV VILTIMISKURSUS: Palju osalejaid tõi kokku saunamütside ja susside viltimine. Esiplaanil vasakult tütar Laura ja ema Katre Sikk ning Merilyn Tänav.
Foto: Malle Raamat

Valjala vana veski teisel korrusel asuvast kunagisest kolhoosiaegsest ohutustehnika kabinetist on saanud hubane ruum, kus pakutakse aktiivsest tööst kõrvale jäänud inimestele võimalust tööellu tagasi tulla, lisaks mitmesuguseid erinevaid huvitavaid kursusi nii valla elanikele kui kaugemalt tulijatele.

Neljandat aastat valla allasutuse juhatajana töötav aktiivne ja energiast pakatav Malle Raamat ütleb, et algul oli tööpada mõeldud vaid töötutele, kuid kuna paar aastat tagasi oli vallas töötuid vähe, siis hakkas ta korraldama mitmesuguseid kursusi valla inimestele, et saada uusi ning vahetada üksteisega olemasolevaid kogemusi. Esimene korraldatud kursus oli siidimaal Muhu Hellamaa külakeskuse juhataja Tiina Jõgi juhendamisel. Pärast seda tuli okstest amplite tegemine, samuti meisterdati üheskoos suured kartulikorvid ja hiljem ka kooritud vitstest peenemad käsitöökorvid.

See oli pikaajaline kursus, mida juhendas kohalik korvimeister Kalev Kuris. Ehete valmistamise kursusel näitas igaüks, mida oskas ja mida soovis teistele edasi anda. Endi seast leiti tuttavaid, kes meisterdamist juhendasid, ja hiljem tõi igaüks oma ideid lisaks. Palju abi on andnud Kaarma kooli õpetaja Merike Rosin, kes on jaganud oma kooli käsitööringist saadud teadmisi. Järgmine suurem töö oli albumite ja märkmike valmistamine ja köitmine. Seejärel tegid segakoori Waldia liikmed tööpajas oma talve jooksul valmis meisterdatud kanneldele ümber kotikesed. Sügisel aga algas botikute ja kalosside kaunistamine.

Ühe eredama koolitusena meenutas Malle ka möödunud aasta oktoobrikuus õpetajate päeval koolis pedagoogidele korraldatud kursust, kus iga õpetaja maalis ise enda muretsetud kalossidele lilled ja muud kaunistused. Populaarne ettevõtmine oli ka saunamütside ja susside viltimine, mida juhendas kohalik käsitöömeister Helina Mäekivi. Malle märgib, et näiteks Muhu tikandi kursus oli nii menukas, et osale tahtjaist tuli ära öelda, kuna kursuslastele poleks olnud pakkuda nii palju toole.

Möödunud aasta lõpus jõulunädala raames kaunistasid nad maitseainete pudeleid, tegid pilliroost jõulu-kroone, värvilisest pabernöörist jõululilli ning tikkisid jõulukaarte. “Oma meestele ostsin napsupudelid ja kaunistasin ära näiteks,” muheleb naine, kellel ideid pudiseb kui varrukast. Lisaks täiskasvanutele on tööpajas kätt proovida saanud ka Valjala kooliõpilased.

Enne jõule tehti harilikele purkidele klaasimaali, meisterdati lumehelbeid ning 6. klass õppis tegema lauakaunistust. Tulevikuplaanides on ka koostöös kooliga teha käsitööring, kus noored tüdrukud saaksid proovida ehete valmistamist. Praegu on õpilaste seas käimas küsitlus, mida nad veel sooviksid õppida. Asutuses on olemas kangasteljed ja õmblusmasinad, lisaks erinevad võimalused lapitehnikas tööde tegemiseks.

Pakub töötutele tööharjutust

Kui Eesti Töötukassa kuulutab välja hanke tööharjutuse teenuse ostmiseks, teeb tööpada pakkumise teenuse osutamiseks ning kui see leiab kinnitust ja vastab nõuetele, siis sõlmitakse kokkulepe, mille eesmärk on töötute ettevalmistamine töölkäimiseks. Teenust finantseeritakse riigieelarve vahenditest. Tööharjutus, mida töötud tööpajast saavad, kestab 3–4 kuud järjest. Lisaks kohalikele suunab töötukassa siia inimesi ka mujalt.

Malle ütleb, et tööharjutus on hea selles suhtes, et annab inimestele taas võimaluse teiste hulka tulla. “Neist on mõned ka tööle saanud. Aga praegu pole haritud inimeselgi tööd leida, mis sa siis veel teistest räägid,” vastab ta küsimusele, kui paljud tööharjutuse läbinud töötud tööle saavad. “Nendega tuleb kenasti käituda, ei tohi olla uhke ning tuleb olla inimlik,” ütleb Malle ja lisab, et ta ei tee ju paari kuuga inimesest inimest. “Kuid kindlasti annab see neile selle julguse, et nad suudavad taas inimestega suhelda ning neil on igapäevane kohustus kohal olla,” tõdeb ta, lisades, et usalduse kuritarvitamist ei ole siiani temal küll ette tulnud.

Töötutele pakub tööharjutus just käelist tegevust. “Näiteks oli paar naist, kes ei teadnud, mis see tööpada on ja mida ta endast kujutab ning mida seal teha saab, aga pärast seda, kui nende tööharjutus lõppes, käisid nad siin veel ja käivad nüüd siiamaani,” rõõmustab Malle. Ta ütleb, et kui varem kooti kangastelgedel palju vaipu, siis nüüd kudumisele nii suurt tungi ei ole.

“Paljud on endale ise kangasteljed koju muretsenud ning nüüd ma mõtlen, mida muud ja huvitatavat pakkuda,” selgitab juhataja. Tööpada on saanud nii populaarseks, et lisaks oma valla rahvale on siin käidud ka kaugemalt: linnast, Kõljalast ja Pärsamalt. “See koht on selline, kuhu võivad kõik tulla,” ütleb Malle.

Tulekul mitmed huvitavad kursused

Malle nendib, et käsitöö- ja meisterdamise huvi on tal kogu aeg olemas olnud. Selle kuu lõpus on tragil eestvedajal plaan alustada klaasvitraaži valmistamisega. Juhendaja on selleks puhuks juba leitud. “Ning kindlasti tahaksin teha midagi nahast. Käevõrusid, ehteid ja väikseid kotikesi, miks mitte näiteks euromündikotikesi,” jutustab ta. Ettevõtlik naine ütleb, et üks võimalus, mida nad kasutavad, on toodete valmistamisel üle jäänud materjalijäägid.

“Miks need ära visata, kui neid veel kasutada saaks,” mõtiskleb ta. Valjala koguduse kirikuabist on tööpada saanud näiteks riideid, mida enam kasutada ei anna, ning üheskoos on neist siis lõigutud vaipadeks tarvilikke ribasid. Niisamuti on varutud ning kasutamise ootel lambanaharibad, mis plaanis vaipadesse mustrite vahele kududa. “Kogu aeg peab otsima, et oleks pakkuda midagi uut ja huvitavat,” sõnab Malle. Selleks puhuks, kui segakoor munapühade ajal end Soome minema sätib, on sealsetele sõpradele juba mõeldud. Naistele tahetakse rinda kinnitada nõelviltimise teel tehtud lilleõied, mehi aga üllatada vildist munatopsiümbristega.

Millest aga puudust tuntakse, on see, et vallal ei ole oma sümbolit, mis iseloomustaks Valjalat ning mida saaks tikkida näiteks siidimaalile ja mujale. “Muhulast tuntakse just Muhule omase tikandi järgi, Pirkkala tunnuseks on vahtraleht, meil ei ole mitte midagi,” ohkab Malle. Üheskoos vallavalitsuse töötaja Tea Pajulaga on nad internetis surfates leidnud firma, mis teeb Valjala motiividega T-särke ja veinikotte, millel Valjala muster peal, kuid päris oma pole veel leitud. Tööpaja esimesel korrusel on kaasaegsete masinatega varustatud puidutöötuba, kuid kuna juhendajat ei ole leitud, siis praegu seal tegevust ei toimu.

Valjala vallavanem Kaido Kaasik ütles, et tööpada tekkis 2002. aastal hea koostöö raames sõprusvalla Pirkkala näitel, kus noorte tööellu tagasitoomisele suunatud tööpada oli olemas. Kuna vahepeal oli vallas nii vähe töötuid, ainult seitse, siis hakkasid tööpajas toimuma ka kursused kohalikele elanikele. Kaasik põhjendas, et see on koht, kus inimestel on hea käia, leida ja õppida uusi tegevusi ning sellega ka endale elatist teenida. “See on väga populaarne kohalike elanike hulgas, kursused, mida Malle korraldab, on alati rahvast täis. Tööpada on oma koha valla elus leidnud,” kinnitas Kaasik.

Valjala Tööpada
Töötutele ja valla elanikele kursuste korraldamine
Avatud igal tööpäeval kl 9 – 17

Print Friendly, PDF & Email