Saarlased võitlevad Austraalias tulvavetega (9)

Saarlased võitlevad Austraalias tulvavetega

Foto: Erakogu

Kirde-Austraalias Queenslandi osariigis on tulvavesi paduvihmade järel ujutanud üle paarkümmend linna ja sundinud kodudest pagema tuhandeid inimesi. Sealkandis pesitsevate saarlaste sõnul, kellega Saarte Häälel õnnestus kontakti saada, on olukord küll kole, kuid loodetavasti hakkab asi tasapisi laabuma.

Parasjagu ühest suurema uputuse all ägavast linnast Brisbane’ist paarisaja kilomeetri kaugusel telklaagris olnud Mihkel Olopi sõnul uputas sealkandis veel paar päeva tagasi päris korralikult. “Nii et olime vahepeal lausa veevangis. Õnneks olime varunud toitu ning kängurusid jahtima ei pidanud,” rääkis Olop Saarte Häälele.

Olopile lähim linn, Stanthorpe, oli tema sõnul samuti osaliselt üle ujutatud, nii et poodi näiteks ei pääsenudki. Lisaks on paljud kiirteed siiani kinni ning seetõttu napib poodides ka toiduvarusid. Mitmel pool on üleujutused Mihkel Olopi sõnul lohistanud asfaldi koos teemärgistusega suurte tükkidena tee äärde nagu vaiba. “Farmerid kannatavad, kuna põllud on üle ujutatud. Seetõttu on kaotavad paljud ka töö. Päris karm,” tunnistas ta.

Samas nentis ta, et asi kisub vähemalt eilset arvestades paremuse poole, kuna üle pika aja paistis jälle päike. Küll aga võtab olukorra laabumine Brisbane’is rohkem aega, kuna mägedest voolab vett veel mitu päeva pärast saju lõppu. “Sealne värk on ikka kohutav,” sõnas Olop.

Oja neelas karjamaa

Brisbane’is elav Priit Rand rääkis, et kui ta oktoobris Põhja-Austraaliast oma praegusesse asukohta jõudis, oli ta juba üllatunud, et seal maal ikkagi sajab korralikult. “Filmidest olin näinud, et vihmametsades tõepoolest vihmaga ei hellitata, aga et siin ka – kõige kuivemal mandril… Hea nali, nüüd sajab üle terve maa,” märkis Rand. Esimene nädal Brisbane’is mööduski tema sõnul nii, et istuti rõdul ja vaadati suu ammuli, kuidas sajab – viis päeva jutti ja pikim paus oli ehk tund aega. Siis mõni kuiv päev ja veel nädal sadu.

Kahe kuu pärast suundus Rand ühes kaaslasega Queenslandi viinamarja- ja tsitruseregiooni pealinna Mundubberasse (u 500 km Brisbane’ist loodes). “Seal oli imekombel paar kuiva päeva, aga siis hakkas jälle pihta. Kolm nädalat istusime oma väikses majakeses ja muudkui ootasime kuiva ilma, mõnikord käisime pool päeva sopa sees viinamarju korjamas,” meenutas ta.

Korjajaid jäi noormehe sõnul aga järjest vähemaks, sest ilm oli lootusetu. “Eestlased aga südid ja rahulikud – jäime paigale ja lootsime parimat. Paar päeva sai lõpuks tööd teha ja siis läks hulluks – lakkamatu tugev sadu tegi mõnekümne tunniga kohalikud rekordid. Ojake, mis oli alul väikse nirena meie aia taga karjamaal vulisenud, muutus järsku Niiluseks ning varsti karjamaad enam polnud,” jagas Priit Rand õõvastavaid elamusi.

Ses väikeses linnas jäid Ranna sõnul paljud kodutuks. “Majad olid räästani vees, laste mänguasjad ulpisid tänaval ja sodi olid kõik kohad täis. Veider oli vaadata, kuidas tänav kulgeb järve ja siis tuleb teiselt poolt välja,” tähendas ta. “Kohalik Burnett’i jõgi tõusis 20 meetrit, võttis endaga kaasa puid, asfalti, autosid ja uputas silla, mida pidi me tööle käisime. See oli sealne rekord – viimati olevat ligilähedane olnud vist 1942. aastal,” jätkas Rand.

Sama kiirelt kui uputus tekkis, ta Ranna sõnul ka kadus ning ühel hommikul koputati nende uksele: “Tööle!” “Põgenesime paari päeva pärast, sest viinamarjad said korjatud ja ilmad ei tahtnud kuidagi stabiliseeruda. Oli küll päikest, aga kuskilt piilus kogu aeg äiksepilv,” põhjendas ta.

Taltsast jõest sai mudakogu

Priit Ranna sõnul jõudsid nad tagasi Brisbane’i jaanuari algul ja nagu Mundubberas oli sealgi paar päikselist ilma. Siis aga, kui ta parasjagu linnapeal jalutas, jõudis äike sinna. “Nalja polnud, kujuta ette kõige vihasemat taevamürglit. Läksime tol hetkel veel vee peal oleva Southbank’i esplanaadil ühte kohvikusse varjule, kuid pärast saime ikka märjaks.

Tundub, et siin toimib äike sama moodi nagu kodumaal, aga mastaabid on “natuke” teised,” rääkis ta. Priit Rand tunnistas, et ei uskunud, et seal kordub sama, mis juhtus Mundubberaski, aga üleeile läks ta uudistest nähtu peale tuhandete inimeste kombel linnapeale, fotoaparaat kaenlas. Vesi oli tänavatel, liivakotid uste ees, mõnes kohas juba vesi toas, politseinikud igal nurgal ning jõele ligi ei lastud.

“Tavaliselt on see jõgi olnud rahulik ja sujuv-hall, eile oli ta aga tumepruun, kärestiku kiirusel mäslev sodi- ja mudakogu, mis võttis oma teel kaasa kõike, mis sai,” kirjeldas ta. Nii nägi Rand näiteks kaatrit, mis oli nähtav vaid seepärast, et oli parvena ujuval paadisillal, lugematul arvul puid ja ka üht riidekappi. Üks vastehitatud kohvik, mitmemiljoniline projekt jõekaldal murti maast lahti ning neelati pärast mõneminutilist hulpimisretke.

“Öösel sõbra mootorrattaga linnas ringi sõites nägime, kuidas mõnes piirkonnas on elekter ära ning valitseb täielik pimedus – kõlab nagu viimnepäev ning meenuvad mitmed filmi-stsenaariumid,” nentis Rand. Tema sõnul oli samalaadne ujutus linna laastanud 1974. aastal, mispeale rajati järgmiseks korraks võimas tamm. “See ajas eile üle,” sõnas Rand.

Print Friendly, PDF & Email