Kõne Iffile: Täna räägime väikestest maakoolidest ja nende vajalikkusest eesti rahva jaoks

Mina olen maakoole näinud päris palju, sest mõned aastad tagasi tiirutasime koos Antti Kammistega mööda maakoole ja tegime muusikaloenguid, laulsime ja näitasime pilte. Selles mõttes ei ole see maakoolide teema minu jaoks sugugi nii tundmatu maa, nagu arvata võiks. Minu viimane maakoolis käik oli Kaali kooli ja minu absoluutselt ühene suhtumine on see, et maakoolid on eriliselt armsad kohad.

Tundub, et maakoolis jagub seda tähelepanu lapsele rohkem kui kusagil suures kombinaadis – linna suurtes hiigelkoolides. Maakoolidest õhkub kuidagi seda õpetaja Lauri hõngu ka tänapäeval. Mõnes koolis on seda rohkem, teises võib-olla ei ole niipalju, aga see on täiesti olemas. Mõnes koolis on ka lõbusam, teises on lastel kuidagi tõsisem olek.

Olen tähele pannud, et maakoolide lapsed on tunduvalt viisakamad kui linnakoolide omad. Kas see laps seal vahetunnis jookseb või mitte, kas keegi tutistab kedagi või ei, aga nad ütlevad sulle sada protsenti alati tere. Suurtes koolides tormatakse sust mööda ja keegi ei pane tähele ka, kui sa kellelegi jalgu jääd. Seepärast ütlengi, et maakoolide viisakus on hoopis eriklass.

Maakoolid on erilised, nad on südamlikumad, lapsed tulevad su juurde, küsivad midagi, nad tahavad suhelda ning see suhtlus on kõik aus ja aval. Selleks et eesti rahvas oleks viks ja viisakas, peab maakoolid säilitama iga hinnaga ja nendest kinni hoidma kümne küünega. Minu arvates ei tee tsentraliseerimine head mitte ühelgi elualal ja maakoole vägisi linnastada, tuua lapsed kaugemale kooli ja panna väikesed koolid kinni, see on täiesti vale poliitika, mis ühel ilusal hommikul maksab väga valusalt kätte.

Laps peaks ikka võimalikult kauem kodu lähedal olema ja kui see aeg kestaks põhikooli lõpetamiseni, oleks see ikka väga hea. Sellepärast et kodust saab inimene eluks kaasa kõik selle, mis tal vaja on. Võib ka nii öelda, et nii nagu lind kasvab pesas üles, enne kui ta lendu läheb, peaks seda tegema ka väike inimene. Kui last ikka solgutatakse ühest koolist teise, kaob tal see kodutunne ära, et ta hakkaks seda paika, kus ta elab, armastama. Kui sa oled selline rändlind, ei hakka sa seda ühte ja ainumast kodukohta kalliks pidama. Siis on inimesel ükskõik, kas tema kodukoht on siin või hoopis teises kohas. Kui laps on võimalikult kaua kodu lähedal, siis ta põlistub, ta juured jäävad ikka siia.

Ma ei ole ju iseenesest selle vaenlane, et inimesed mööda maailma ringi liiguvad ja mõni leiab oma õnne igasugustel põhjustel ka mujalt, aga minu jaoks on kodu väga tähtis Mina ise olen küll linnakooli poiss, aga oma koolitee alguses sain selle väikese Paunvere kooli hõngu ära tunda. Olen käinud üsna mitmes koolimajas, enne kui 1961. aastal sai valmis Hariduse tänava koolimaja.

Seal bussijaama juures, kus vahepeal oli raamatukogu, seal oli meie ajal kaks või kolm klassi. Seal oli kõik tore, tädi tuli hommikul ja küttis ahjusid, seal oli koolipeldik, mis haises. Klassitoad olid talvel kohati üle köetud, mäletan, et jube palav oli. Õues sai keksu mängida, see oli kevadel, kui maapind oli tahenenud. See oli selline looduslähedane kool.

Print Friendly, PDF & Email