Eelistan lugeda ja kirjutada lihtsaid raamatuid

On mõnus talvehommik. Istun toas ja sirvin kohalikke ajalehti. Muidugi, esialgu siiski arvutist, sest koju jõuavad need paberkandjal alles lõunaks. Pisut olen vast ka uudishimulik, et noh, kas leian väikesegi vihje sellest, et on ilmunud taas minult uus raamat “Sädemed tuha all”, mis räägib remonditöökojas toimuvast. Seal, muide, juhtub nii mõndagi – armumine, naljakad ja ka kriminaalsed olukorrad… On selline lihtne külaelust pajatav romaan.

Ega ma ju esile tükkida soovikski ja eks minu raamatudki on selleks liialt lihtsad. Kuna minult on aga siiski üpris palju küsitud, et kas minult on ka mõni uus raamat ilmunud, siis arvasin, et pisut reklaami ei teeks ju siiski paha. Tahtmatult meenub Heli Salongi artikkel, milles ta kirjutas ühest oma tuttavast, kes arvas, et ega ta viimaks pisut ebanormaalne ole, et vaatab lihtsa sisuga kergeid seebikaid. Arvan ennast siis ka nende ebanormaalsete hulka, kuna eelistan samuti lihtsa sisuga filme ja raamatuid.

Ise loen üpriski palju raamatuid ja enamasti eelistan siiski oma eesti kirjanikke lugeda. Üha rohkem tõden aga, et meie raamatute sisu on kuidagi nii masendust ja raskemeelsust täis. Siin tahangi pisut selgitada, miks ma kirjutan selliseid lihtsa sisuga raamatuid. Vaatad meie elu-olu ja tõepoolest leiad, et nii palju on muutunud avatumaks, kuna müüma pidid ikka need filmid või raamatud, kus on sees palju märulit ja seksi ning kurb tõdeda, ka rohkesti roppust.

Elulood on üpriski huvitavad ja neid on viimasel ajal ka palju avaldatud. Vahel aga võtaks siiski kätte midagi lahedamat, kuid mis on siiski elust enesest võetud, kuid kirjutatud lihtsalt ja ilma suurte raskete probleemideta. No ja ehk pisut ka midagi humoorikat oleks lisatud sellesse argipäevasusse. Kahjuks reklaamitakse üksnes tuntud ja teatud meediategelaste raamatuid. Kindlasti lähevad need hästi peale, kuid on ju ka veel selline osa rahvast, kes sooviks vahel ka midagi lihtsakoelist lugeda.

Ei tea, kas neid kirjanikke häbenetakse või teadlikult ei soovita reklaamida, kuid meie raamatukaubanduses tuleb nende lihtsate kirjanike (ma ei mõtle siin ainult ennast) teoseid siiski otse küsida või otsida kusagilt alumistelt riiulitelt. Kahju küll, kuid kord juttu ajades ühe tuntud kirjanikuga selgus, et peaks kindlasti kuuluma kuhugi suuremasse liitu, et alles siis oled tegija ka meedia silmis.

Sellega koos tekib palju arvamusi ja küsimusi, kuid neid ma siin praegu esitama ei hakka. Olen väga rahul, kui tänu minu raamatutele on inimesed leidnud tee raamatukokku, kas või üksikud, ja neile on need raamatud ka meeldinud. Ma ei ole häbenenud oma nime all raamatute väljaandmist, vaid lihtsustasin oma nime pisut kirjanduslikumaks. Raamatuaasta on küll lõppenud, kuid soovin jätkuvalt häid lugemiselamusi, sest raamat on ikka ja alati hea kaaslane ja kindlasti leiab igaüks endale meelepärast lugemist.

Nadežda (Adena) Sepp
lugeja ja kirjutaja

Print Friendly, PDF & Email