Komfort ehk Kodune mugavus tuhlab rahakotis

Komfort ehk Kodune mugavus tuhlab rahakotis

 

Heitkem korraks pilk gloobusele. Otsige üles Eesti ja osutage sellele meile nii kallile maalapile maakera laubal, kuhu talvel vajutatakse vateeritud müts. Mustad mehed jalutavad sel ajal palja peaga palmide all. Kui meile ei halastaks Atlandil troopikast põhja voolav vägev Golfi hoovus, elaksime oma vööndis samamoodi nagu Jakutskis või täpsemalt Magadanis. Millegipärast mäletan selgesti, et minu lapsepõlves kandsid vanad naised pakse, abudega umbkuue taolisi seelikuid nagu tšuktšid.

Elasime ju kõrgetes rehetubades, kus polnud keskkütet, vaid nurgas seisis suur paekivist suitsuahi, mida küttes tuli tuppa suitsu, mitte piisavalt sooja. Päeval elasime toas, vammused seljas, ja ööseks heitsime kõrgesse sängi õlekotile ja katsime ennast villase teki ja lambanahkse kasukaga. Minu kasuema oli teenijana saanud saksa proualt päranduseks udusulgedega täidetud madratsi. Sellesse vajus ta õndsuses otsekui patisaks Kuressaare sooja mudavanni. Poiss külmetas kooliteel, lühikesed püksid jalas, ja koolimaja moodsad keskkütteradiaatorid said vaevalt leigeks, sest oli sõjaaeg ja lapsevanemad tõid kooli pearahaks tooreid märgi halge.

Kui rääkida oma pikaajalisest elukogemusest ja kokkupuudetest ligi kahekümne majaga, kus olen lühemat või pikemat aega elanud, siis hõivaks jutt teiste arvamuste osa. Seepärast püüan erinevaid elukohti iseloomustada kokkuvõtlikumalt. Nii tulebki nentida, et esimene maja, mida mäletan, oli ehitatud umbes 19. sajandi keskpaiku, ja praegu elan majas, mis on ehitatud 1856. aastal. Küttepuud varun samuti metsast nagu muistegi. Vahe ainult selles, et rehe-ahi vajas viljakuivatamiseks ja leivaküpsetamiseks kasehalge umbes 15 ruumimeetrit aastas, pluss ligi 75 oksakimpu pliidi, paargu kolde ja saunaahju jaoks.

Praegusele kahele ahjule, pliidile ja saunale kulub 17–18 ruumimeetrit halge aastas. Kui meie nüüdne vana maja, mantelkorstna lõõridega, oleks ehitatud üleni paekivist, siis kuluks kütet kaks korda rohkem ehk uues rahavääringus ligikaudu 1278 euro eest. Soojustatud puumaja vähendab soojakulu paremini ja seintelt peegeldub tuppa pehmem lembus. Niisuguste ruumide kütmine maksab kütusehindade püsimisel praegusel tasemel arvatavalt hoopis ligikaudu 4,2 eurot ruutmeetri kohta kütteperioodil.

Oma esimese, kõigi mugavustega korteri sain Tallinnas sellel ajal, kui Juri Gagarin kosmosekapslis tiiru ümber maakera tegi. Korter kuulus uue Pelguranna majavalitsuse kuue grupikatlamaja soojustehniku ameti juurde. Tol ajal arvestasin korrusmajade korterite soojakulu mitte põrandapinna ruutmeetrite, vaid ruumide kuupmeetri alusel, sest tubade kõrgus on ju erinev. Vahet tuli teha ka hoone seinamaterjali ja mereäärse asendi järgi.

Näiteks kaotas silikaltsiitplokkidest elamu soojust vähem kui silikaattellistest maja, mereäärsed majad tarbisid soojusenergiat varjus olevatest 30% rohkem. Eriolukordi ühtlustasin koefitsientide alusel. Grupikatlamajade (igaüks andis soojust ligi 20 korrusmajale) katlaid köeti kohaliku põlevkiviõliga, mis sisaldas ligikaudu 3% vett. See kogunes hoidlas tsisterni põhja. Kui toodi kulutatud kütusele lisa, siis segunes vesi jälle õliga ja katelde kolletes vaheldus leek veeauruga. Pakase ajal nõudis niisugusel juhul soojuskandja vajaliku temperatuuri hoidmine katlaoperaatori meisterlikkust. Põlevkiviõli maksis 30 rubla tonn ja kahetoalise korteri küttekulu oli kuus kuue rubla ringis ehk konverteeritult – kaks pudelit viina.

Kütteperiood kestis 1. oktoobrist 5. maini. Minu isikliku kolmetoalise korteri kulud kütteperioodil olid koos gaasi, vee, elektri, telefoni ja
üüriga keskmiselt 16 rubla kuus ehk 10% kuupalgast. See nõukogulik luksus lõppes töökoha ja korteri vahetusega. Seejärel elasin ligi paarkümmend aastat Nõmme linnaosas, 1934. aastal ehitatud kahekorruselises puumajas, mille ümber kõrghaljastatud krunt. See kuiv, liivale rajatud maja puude varjus ja rahulikus miljöös oli enne sõda kuulunud Kärdla kalevivabriku sakslasest tehnilisele direktorile ning tekitas sotsialismi ajal veel ihalusi kõrgetel kohtadel istuvates kommunistides.

Õnneks elas alumisel korrusel 1941. aasta hävituspataljoni mees, kohtunik, prokurör ja TPI õiguse aluste õppejõud oma vabariigi arbiitri asetäitjast abikaasaga, keda toodi õhtul koju musta Volgaga, ja sellest naabrist tekkis turvatunne. Ta oli selline mees, kes aitas ka maja keskküttekatelt kütta ning oktoobripühade ajal kutsus lauda ja soojendas ka ihu paremate napsidega. Napsivalaja lõpetas omad päevad Iru hooldekodus, kus toimib kaugküte. Nõmme mälestusterohkes ja terviseküllases majas elab pärast restaureerimist meie pere jätkusuutlik põlvkond automaatselt toimiva põrandakütte või kaminapaiste soojuses.

Nõmmele kolides õnnestus peagi näha oma tänava elanikku, lihtsalt riietatud vanahärrat professor Leo Jürgensoni, kes uuris vahetult enne sõda Tallinna tehnikaülikooli ehitusõpetuse laboratooriumis elamute soojapidavust. Tema ja ta abiliste kogutud rikkalik teave ilmus veebruaris 1942 raamatuna, mis nüüdseks on bibliograafiline haruldus. Selles on kirjutatud, et “meie oludes on eluhoone tähtsaim ülesanne kaitse külma ja külmetuste eest. Mida soojapidavam on elamu, seda vähem kulutab ta kütet ja seda paremini aitab ta hoida elanike tervist… Eriti ohtlik on nõrga soojuspidavusega sein tugevasti köetud ruumis, kus soojuses loidunud organism toa poolt küljest saab soojakiirgust, seina poolt küljest aga tugevat jahutust. Nõrga soojapidavusega hoones saab end tugeva kütmisega kaitsta küll külma eest, mitte aga külmetuse eest.”.

Neid tarku sõnu saime kogeda naasnuna Saare maakonda. Muhus mereäärses rohelises oaasis paiknev asuniku elamu oli 1941. a jäänud Virtsust tulistavate Saksa suurtükkide tule alla. Õuel ja laudanurga juures lõhkenud mürsud olid palkmaja “kondid” lahti raputanud. Vaatamata parandatud välisvoodrile puhus külm väinapealne tuul tuppa. Ehitasime küll uue ahju, aga selle kiirgus soojendas ahjupoolset külge, samal ajal kui seinapoolne külg jahutas. Talvel veetsime seal tavaliselt jõulud ja uue aasta. Kui maja soojaks kütsime, hakkasid seinad niiskust eritama, mis polnud meeldiv. Tuli kütta enne kolm päeva, kuni seinakate kuivas ja tuppa tekkis mõnus soojus. Külmunud maja järsk üleskütmine rebestab lahti tapeedid ja kogub palkide vahele niiskust.

Elamiseks sobivat maja otsides langes valik linnas ikkagi puumajale ja ahiküttele. Vaatamata maja vanusele õhkub temast traditsioone ja ta pakub võimalust astuda uksest, treppi mööda koperdamata, otse õuemurule ja minna aeda, mis kuulub pensionäri liigutamisvõimaluste juurde. Halgude kandmine kuurist tuppa on enese füüsilise seisukorra virgutamiseks ja kontrolliks.

Ometi pole mõelnud hooldekodule või selle asutuse majade kaugküttele. Hooldatav jääb mugavaks, lebab rohkem koikul ja viibib noorusmälestustes. Teame, kuidas vanad inimesed veel kaua lehma pidasid, laudas toimetasid, küttepuid muretsesid ning kui nad siis laste mure ajel linna viidi, seal paar aastat aknast uulitsale vaatasid ja siis neist komfortsetest tingimustest vaikselt pilvede taha rändasid.

Igaühele peab jääma võimalikult oma. Oma sisseelatud maailm ja selle võlud. Ainult külmal lumerohkel talvel peaks keegi väetimal aitama lumme jalgrada kaevata, kütet muretseda ja poereisi korraldada. Noored seadku oma elu nii, et saaksid ise maja ehitada ja seda soovikohaselt mugavaks seada. Oluline on laste kasvamine tervislikus toas, sest enam pole kommet külmal ööl lambanahast kasuka all magada.

Print Friendly, PDF & Email