Milvi miilitsakapten Tuulik (2)

Milvi miilitsakapten Tuulik

SIIN JA PRAEGU: Milvi naudib oma kaunis kodus pensionäripõlve. Eelmist elu aitavad meenutada mitmed pildialbumid ning terve hunnik au- ja kiidukirju.
Foto: Egon Ligi

Milvi Tuulikul (74) on elus olnud ainult kaks ametit: pedagoog ja miilits. Mundrit kandis ta koguni kolmkümmend aastat ning tervelt poole sellest ajast tegeles ta eelkõige alaealiste kurjategijate ja õigusrikkujatega. Enne erruminekut oli tubli naine välja teeninud miilitsakapteni auastme.

Kui Milvi meid oma lumehangedesse mattunud Nasva kodus vastu võtab, teeb ta kohe alguses selgeks, et tema on üks läbi-lõhki Nasva tüdruk. Sündinud siinsamas jõe ääres Antsu talus, siin möödusid lapsepõlve- ja kooliaastad, siin läks naabripoisile mehele ja sündisid lapsed…

“Ma ei kujuta ette, et ma kusagil mujal elaksin,” arutab naine kuuma kohvi kallates. “Vaid viis aastat olin Tallinnas, kui pedas (Tallinna pedagoogiline instituut – toim) õppisin. Aga ma teadsin kogu aeg, et tulen koju tagasi.”

Milvi neiupõlvenimi oli Rahumeel. Kooliajal olnud üks teravmeelne õpetaja, kes tavatsenud ikka öelda: “Rahu meelega saan sulle viie välja panna!” Milvi oli pere kolmest tüdrukust keskmine. Isa oodanud kangesti poega, aga kui ka kolmas laps oli ikka tüdruk, mustade juustega tõmmu plika, olnud isa hämmingus: “Äi see pole küll meite laps!”

Isa oli meremees ja kalur, ema kodune. Kui Nasval oli võrguräime aeg, pani ema kalapütid hobusevankrile ja läks linna seda va leivakõrvast müüma. Milvi oli see, kes koju n-ö mänguemaks jäeti. “Ema ladus mulle käsud kätte ja mina pidin õdedele tema kamandud edasi andma,” naerab Milvi ja imestab isegi, et õeksed Leida ja Oili nõnda taltsalt kõik tema käsud täita võtsid.

1944. aasta sügisel, enne venelaste tulekut, üritasid Rahumeeledki vabasse maailma pageda. Milvi oli toona kaheksa aastat vana ning mäletab hästi asjade ja kohvrite pakkimist ning Nasva sadamast minekut. Ent merel tõusis tugev torm, isa kalapaat hüples lainetes nagu üks pähklikoor… Vett täis, inimesed kõik puhta märjad. Siis teatanud ema resoluutselt, et tema lastega enam edasi ei sõida. Ja tuldigi tagasi. Aga oktoobris läks isa oma paadiga Rootsi viima kaht Saksa sõjaväes olnud külameest, kel kange hirm Siberisse küüditamise ees. Isa kinnitanud, et jõuluks jõuab ta koju tagasi niikuinii. Aga jäi tulemata. Isal tuli Rootsi jääda ja ta suri Stockholmis aastal 1959.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email