Viiekümne neljas kiri: lukustamata uks

Hea inimene,
üleeile unustasin koju jõudes ukse sneprisse lasta. Elukaaslane tuli töölt hiljem ja tõreles: “Mis sul siin on? Lahtiste uste päevad?” Näed, tõesti läks meelest uks lukku panna. Aga mis saanuks juhtuda? Meie trepikojas tunnevad kõik üksteist ja teretavad. Päevane aeg pealekauba…

* * *

Aga – neil päevil varastati ühe mu tuttava hoovist lumelabidas. Inimene avastas hommikul, et riivis värav pole pahatahtlikku võõrast pidanud. Hõlpsasti avatav väike riiv – miks see peakski? Rohkem ju sümboolne märk, mis ütleb: ära tule. Siiani olid kõik sellest kokkuleppest kinni pidanud, aga seekord läks teistmoodi. Endine labidaomanik seisis silmitsi kahe probleemiga. Esiteks oli muidugi kahju asjalikust töövahendist. Praegu on ju igal pool üle Eesti lumehäda silmini, käepärane lumelabidas on igati hinnas. Aga teiseks – halb inimene oli käinud ta õue peal.

* * *

Neil päevil viidi mu tänaval ühel tüdrukul saapad ära. Kortermaja välisuks oli öösel lukust lahti jäänud ja kuivama jäetud jalatsid said endale ootamatult uue omaniku. Kes kõndis öötundidel siin rahulikus kandis? Katsus ukselinke, kuni üks lubaski ta sisse, pimedasse koridori kobistama… Tüdruk oli muidugi väga õnnetu. Ta oli uskunud, et midagi ei juhtu.

* * *

Meenub lapsepõlves loetud raamat Kihnu suvest – Harri Jõgisalu “Maaleib”. Jutus “Isevärki lukk” imestab linnapoiss, kuidas ta saaresõber kodust ära läheb: paneb lihtsalt kaika vastu ukse linki ja ongi kõik. “Ega inimesel, kes võõrast asja ei puutu, tule mõttessegi vargust karta,” järeldab üllatunud poiss.

Mulle meeldis see lugu, sest mu muhulasest vanaisa talitas sarnaselt. Kui ta jalgrattal poodi läks, pani ta toaukse lukku, aga tuulekoja ukse vahele surus luuakontsu. Konts oli teadaandeks kõigile, kes vanaisa eemaloleku ajal õuele sattusid: “Mind pole praegu, tule hiljem tagasi.”

Kui ma sellele mõtlen, siis vaikse imetlusega: ennäe, kui palju oli usaldust inimeste vahel. Usku, et halbade mõtetega võõras niikuinii maal su õuele ei satu. Tihedas kogukonnas tuleb varguski hõlpsamini välja, sest tundmatuid nägusid pannakse tähele, moodsas keeles võiks vist öelda, et naabrivalve töötab paremini. Aga kogukonnas, kus palju võõraid inimesi koos?

Minult on lukus ukse tagant varastatud arvuti. Pealtnägijaid oli, aga keegi ei teinud midagi. Politsei andis mõista, et ise olin loll: pidanuks oma varal rohkem silma peal hoidma. Jah, aga mis piirini ma saan teisi inimesi umbusaldada? Võtmekimp, mida ma iga päev kaasas kannan, on niikuinii raske. Töökoha uksekaart ja võtmed, korteri mitu võtit, välisukse võti, Saaremaa kodu võti ja postkasti võti.

Oleks auto, oleks kotis sellegi võtmed. Jalgratta puhul lisanduks rattaluku oma. Ja kokkuvõttes on ju ikka õigus vanarahval, kelle ütlemise järgi peab lukk looma, aga mitte inimest… Eks varas saa lõpuks ikka oma palga. See ei tähenda aga, et me ei võiks üksteise osas olla tähelepanelikumad – ka siis, kui aitame sellega enda jaoks võõrast inimest. Kunagi ei või teada, millal endal abi vaja läheb.
Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email