Mina armastan maakoole (10)

Mina armastan maakoole. Armastan sellepärast, et ma elan maal ja minu pere elab maal. Minu suuremad lapsed, kes praeguseks täiseas, on põhikooli lõpetanud oma vallakoolis, enne seda käinud päris kodu lähedal pisikeses algkoolis.

Meie pere kolmas laps on kevadel lõpetamas tillukest algkooli ja sügisel on sealsamas kooliteed alustamas ka pesamuna. Siinkohal tuleb tunnistada, et kaalusime oma kolmanda lapse koolitee jätkamise variante põhjalikult: et ehk saata tüdruk hoopis linnakooli, et tal oleks lihtsam muusikakoolis oma viiuliõpinguid jätkata. Kuid tütar otsustas, et tahab siiski minna Kaali kooli.

See oli tema otsus, mida aktsepteerime, ehkki on selgemast selgem, et kaaludes lapse haridustee jätkamist, tahame talle parimat. Kuid mis on see kõige parem? Kas suur kool, kus on kahtlemata paremad võimalused kas või spordivõistluste korraldamiseks (on lihtsalt rohkem lapsi), või turvatunne, mida pakub väike kool. Oma konkurentsihulluses oleme tihtilugu seda meelt, et sõna “parim” tähendab meie jaoks tingimata mingit kummalist “eliiti”, mis esmapilgul ei tähendagi muud, kui seda, et on tekkinud mingi veider massipsühhoos, sest “kõik teevad nii”.

Kindlasti on esimesest klassist gümnaasiumi läinud lapsel kindlam tunne läbi käia ka gümnaasiumiosa oma koolis. Ta on harjunud oma kooliga, tunneb õpetajaid ja kooli süsteemi. Seevastu mujalt põhikoolist tulnuile on gümnaasiumis kõik uus, alates klassikaaslastest ja lõpetades nõudmistega. Pole ju ka saladus, et maal põhikooli lõpetanu ligi viiepalline keskmine hinne tunnistusel ei pruugi olla samal tasemel linnakooli omaga. See, muuseas, on ka üks põhjusi, miks mina pooldan eraldi gümnaasiumide loomist – et kõigil oleks võrdne lähtekoht.

Aga jah, maakoolid. Mul on tõsiselt kahju, et oma näo ja erilisuse peale on enamikus neist hakatud mõtlema alles nüüd, mil kuri karjas – laste arv katastroofiliselt vähenenud ja valla rahakott enam vastu ei pea. Tundub küll tagantjärele targutamisena, aga sellele võinuks siiski juba varem mõelda. Samas ei ole ju miski võimatu ning mine tea, ehk õnnestub suure ajuragistamise tulemusena põhikoolid-gümnaasiumid maal siiski säilitada.

Paadunud optimistina saadan mina oma lapsed nii kaua kodu lähedasse kooli, kui see vähegi võimalik on. Sest mina ei taha võtta lastelt kooliteed või sõpru, kes elavad naaberkülas. Meie, täiskasvanud, mäletame ju hästi omaenese kooliteed. Kes kõndis seda jala, kes sõitis koolibussiga. Kuid tähtsad jutud pinginaabri ja klassikaaslastega said aetud just kooliteel – arutatud, mis päeva jooksul juhtunud, mida pärast tunde teha. Ehkki koolitee võis vahel venida lausa hiigelpikaks (tuli ju mõnikord sõbra poolt ka läbi astuda), andis see meile nii mõnegi sõbra kogu eluks.

Ja mis siin salata, ka lumesõjad ja poiste kaklused kuuluvad koolitee juurde, aga see kõik käib ju enamasti ja alati suureks kasvamisega kaasas. Mina arvan, et lisaks kõigele muule on lapse kodukohas kooliskäimine ka regionaalpoliitiline küsimus, see on see, mis liidab noori inimesi kodukohaga. Kui on ühine koolitee, samas paigas elavad sõbrad, annab see kogukonnatunde, annab selle “oma” tunde.

Ja ehkki vahepeal on lausa kohustuslik kodust kaugemal ära käia, läheb sedamoodi kodukoha külge seotud noortele hiljem kindlasti tunduvalt enam korda, mis nende lapsepõlvepaigus sünnib. Palju enam kui neile, kes on väikesest peale pidanud hommikul minema liinibussi peale (või pakitud ema-isa autosse), et sõita linnakooli, ja õhtul samamoodi sealt tagasi tulema.

Sestap kutsun mina küll maal elavaid lapsevanemaid tõsiselt järele mõtlema, enne kui linnakooli kasuks otsustate. Kas see on ikka parim variant? Ehk on selles samas väikeses maakoolis saadud turvatunne olulisem. Sest ärgem unustagem – väikestes klassides on õpetajal aega, aega meie laste jaoks.

Print Friendly, PDF & Email