Selge mõistuse orjaaeg on saabunud! (1)

 

Usun, et 3. detsembri Saarte Hääles avaldatud uudis “Ettevõte tahab ehituskeeluvööndis tuulikut püstitada” pani nördima nii mõnegi saarlase.

Saaremaal on ainukesena Eestis säilinud rahvaliku puutöönduse spetsiifilise suuna esindajad – tuulikumeistrid. Traditsiooniline tuulikumeister valmistab Hollandi ja pukktuulikuid, jahvatamise mehhanisme ning kannab seeläbi edasi tuulikuehituse traditsiooni. Saaremaa võib uhke olla lausa kahe tuulikumeistri töökoja üle – Arne Maripuu Tõnijal ja Raimo Kolk Saklas. Nimetatud meistrid on tööle pannud ainukese Eestis töötava Hollandi tuuliku Järvamaal Seidlas ning taastanud üle Eesti tänaseks paarkümmend tuulikut.

Kui traditsiooniliselt valmistatud pukktuulik on butafooria, nagu väidab Laimjala valla nõunik Ado Aus, siis võiks ka Leisi rahvapillimeistrid kuu peale saata. Ometi on just Leisi õpitubades tehtud kandled ja põispillid, mis on hästi mängitavad ja igati heakõlalised, kontsertidel peamised elevuse tekitajad. Minnes veelgi kaugemale – kas arvukad Saaremaa laevaehitustöökojad toodavad butafooriat? Puidust paadiga ei käi keegi enam rannikuvetes kalal, ometi on puupaat hinnalisem laevaehitaja käsitööteos, hinnatud nii meil kui ka kogu Euroopas.

Tuuliku püstitamine on Saaremaa talurahva esimene iseolemise sümbol. Kuni 1865. aastani võis tuuliku püstitada ainult puumaamees, kes kusagilt mõne vana tuuliku kätte sai, uue tuuliku ehitamine oli keelatud. 1865. aasta talurahvaseadusega vabaks antud mõisnike tuulikuehitusmonopol tekitas Saaremaa pinnal tuulikuehitusbuumi, kus pukke tekkis nagu seeni pärast vihma, valimata kohta, kuhu pukktuulik püsti panna (põllule, karjamaale, kalmemäele, rannale), sealjuures oli tuulikute arv üle 1200. Sellest ajast pärinebki valdav osa tänaseni säilinud ca 80 pukktuulikust.

Selge mõistus võitku

Arvestades omanike soove pukktuulikute taastamisel ja rajamisel tänases olukorras, kus riigilt ja erinevatelt fondidelt saadavad toetused tuulikute taastamiseks ja rajamiseks on nullilähedased, peaksid kõik omavalitsused kahel käel nõu ja jõuga appi ruttama neile vähestele huvilistele, kel on võimalik tuulikut omal jõul taastada või rajada. Näiteks Torgu vald tegi väga head konstruktiivset koostööd omaniku, tuulikumeistri ja arhitektiga Ohessaare maastikukaitseala piirile uue pukktuuliku kavandamiseks, mis täidab ühtlasi vaatetorni ülesannet.

Konkreetses kohas Luhina sadamas asuval maatükil, kuhu AS Balteco sooviks tuuliku rajada, oleks võimalik tuulik edukalt püstitada ka ehituskeeluvööndi ja hoiuala välisele hoovialale, kuid seda võimalust ei suvatsenud vallanõunik mitmel korral vallavalitsust külastanud tuulikumeistrile ja tuuliku eskiisi esitanud arhitektile mainidagi.

Lisaks olgu öeldud, et Luhina sadam on Laimjala valla üldplaneeringuga kavandatud muuta puhkeotstarbeliseks alaks ja avalikuks supelrannaks. Mis saaks ühe puhkekoha juures veel atraktiivsem olla kui saaremaine kadakane maastik pukktuulikuga? Usun, et planeeringud, projektid ja ametnike nõudmised ei saa selget mõistust alla suruda, kui sihiks on nii üllas eesmärk nagu seda on saaremaise identiteedi ja traditsiooni hoidmine.

Mihkel Koppel
muinsuskaitse vaneminspektor