Saaremaa põllumajanduse ja maaelu tulevikust (2)

Saaremaa põllumees on ikka visa olnud. Eriti kehtib see nende kohta, kes on tänaseni vastu pidanud.

Võimsaid näiteid on küllaga: Metsa-Johani talu pererahvas, kes on aastaid seisnud loodusesõbralike talunike õiguste eest, kasvatanud lihaveiseid ja hoidnud korras oma talu kõrge loodusväärtusega maid; Uustla ökotalu perenaine, kes raskuste kiuste säilitab Eesti maakarja; ja mitmed teised. Siinsel põllumehel on suur osa ka selles, et Saaremaa loodus on just nii rikas, nagu ta seda täna on. Seda enam peaksid nii siinsed põllumehed kui ka looduskaitsjad olema huvitatud sellest, kuidas muutub Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP).

Euroopa Komisjon paistab võtvat ÜPP muutmise küsimust tõsiselt, seda on korduvalt üsna selgelt öelnud põllumajandusvolinik Dacian Ciolos. Seega võib eeldada, et avalike arutelude tulemused ei jää lihtsalt ametnike arvutite sisu kaunistama. Mis omakorda tähendab seda, et meil kõigil tuleb olla tegusam oma mõtete avaldamisel nii siseriiklike kui ka Euroopa Liidu taseme muutuste osas.

Tänase ÜPP kohta on ju kõlanud vägagi õigustatud kriitikat: ajalooline referents kui maksete arvutamise alus on oma aja ära elanud ja vanade liikmesmaade intensiivpõllunduse suured toetused ei ole enam põhjendatud. Kuigi makseid põhjendatakse vajadusega kaitsta väiketootjaid, ääremaade talunikke ja keskkonda, läheb põhiosa toetustest tegelikult parimates tingimustes majandavatele suurtootjatele, kelle mõju keskkonnale on negatiivne.

Põllumajanduspoliitika on seesmiselt vastuoluline, soodustades ühelt poolt intensiivsemat tootmist ja teisalt proovides selle negatiivseid mõjusid leevendada. Senine põllumajanduspoliitika pole suutnud tagada põllumajanduse kui elukutse atraktiivsust noortele. Pole suudetud ohjeldada ega tasakaalustada suurte kaubanduskettide tegevust, kelle meelevallas on nii toidu tootja, selle töötleja kui ka tarbija.

Tuleviku ÜPP peaks seega muutuma: keskkond ja bioloogiline mitmekesisus olgu olulisel kohal; poliitika olgu õiglane väiketootjate, ebasoodsates tingimustes majandajate ja uute liikmesriikide põllumeeste suhtes; toiduahela läbipaistvus peab paranema; tuleb tagada aus konkurents koduse toodangu ja impordi vahel. Euroopa Komisjon loodaks juba lähiajal vastust küsimusele, kuidas neid eesmärke saavutada.

Üldiselt paistab, et asjad liiguvad tasapisi õiges suunas, kuid miski pole veel lõplik. Meie asi on hoolitseda, et olulised muutused nagu toetustasemete ühtlustumine ikka toimuksid. Tähtis on seegi, et õigete põhimõtete järgimiseks ei loodaks absurdseid bürokraatiareegleid, mis need põhimõtted sisuliselt ära nullivad – kahjuks on varem niimoodi vahel juhtunud. Kuid “euroreeglid” ei teki loodusjõudude tegevuse tagajärjel, nende kujunemisel on meil kõigil sõna sekka öelda.

Seetõttu korraldavadki Eestimaa Rohelised koostöös ökomessiga 26. novembril Tartus maaelu visioonikonverentsi “Maa mahedaks!”. Seal räägime mitte ainult mahetootmisest – kuigi üsna palju ka sellest –, vaid kogu maaelu tulevikust. Kõik, kes tahavad maaelupoliitika kujundamisel kaasa rääkida, on oodatud. Olgem aktiivsed, sest kuigivõrd sõltub tulevase ÜPP nägu meistki ja mõjutama hakkab tuleviku poliitika meid kõiki.