Perearstide rahastamine (7)

 

Selle aasta juunis toimus Kuressaares kohtumine perearstide ja haigekassa vahel, septembris kohtusid haigekassa esindajad Saaremaa omavalitsuste liidu juhatusega, kus teemaks oli üldarstiabi korraldus ja perearstide rahastamine. Kuna samal teemal on esitatud küsimusi ka varem, selgitame veel kord, millistel alustel ja kuidas haigekassa perearste rahastab.

Vabariigi valitsuse kehtestatud määrus ”Tervishoiuteenuste loetelu” määrab ära perearstile makstavad tasud (pearaha, baasraha, erinevad lisatasud) ja nende suurused. Üks olulisemaid perearstimeeskonna töö aluseid on käesoleva aasta algul uuendatud kujul jõustunud nn uus perearsti tööjuhend ehk sotsiaalministri määrus, milles loetletakse perearsti töövaldkonnad, kehtestatakse kättesaadavuse tingimused ja vastuvõtule saamise nõuded, koduvisiitide tegemine jne.

Oluline on teada, et perearstid tohivad patsiente nõustada ka kaasaegsete sidevahendite teel (telefon, elektronpost), loomulikult sellist nõustamist korrektselt tervisekaardis dokumenteerides. Osa tasusid makstakse perearstile igakuiselt nn ettemaksuna, mis on kindlad teatud alustel määratud summad ja ei sõltu sellest, kui palju inimene tegelikult perearsti külastab, ja mille kasutamise osas on perearst suhteliselt vaba:
• baasraha
• pearaha: summa erineb vanuserühmiti (0–2a, 2–70a, üle 70a)
• lisatasud: kaugustasud.

Osa tasusid makstakse välja tagantjärele ehk siis, kui tegevus on perearsti poolt juba tehtud, ja sõltuvad sellest, kui palju perearst midagi teinud on, ning neid ei ole võimalik kasutada millekski muuks:
• uuringufond: 27% või 32% (kvaliteedisüsteemiga liitunutele) pearahaks makstavast summast
• täiendav tasu (raseduse jälgimine; lahangud).
Eraldi lisandub veel kvaliteedisüsteemiga seotud lisatasu, mida makstakse kord aastas neile perearstidele, kes on aasta jooksul teatud tegevuste osas näidanud eriti häid tulemusi, s.t täitnud nõutud kriteeriumid.

Baasraha

2009. aastal oli see 11 955 (alates 15. novembrist 11 280) krooni kuus nimistu kohta. Baasraha makstakse koefitsiendiga 1,5, kui perearstil on mitu tegevuskohta ja need asuvad mitmes linnas, alevis, alevikus või külas, ning kui on täidetud järgmised tingimused:
1) perearsti kõigis tegevuskohtades on täidetud sotsiaalministri kehtestatud nõuded ruumidele ja inventarile;
2) perearsti nimistu ei ületa piirsuurust;
3) perearsti vastuvõtuaeg teises või teistes tegevuskohtades on vähemalt 3 tundi nädalas;
4) perearsti teine või teised tegevuskohad paiknevad põhilisest tegevuskohast kaugemal kui 10 kilomeetrit.

Baasraha eesmärk on katta perearsti tegevuseks vajalike ruumide ja asjaajamisega seotud transpordi kulud. Ruumidega seotud kulud on väga erinevad sõltuvalt perearsti tegevuskohast, sest mõned kohalikud omavalitsused võimaldavad perearstile tööruumide kasutamist tasuta või minimaalse tasu eest, kuid Tallinnas peavad perearstid sageli rentima ruume lähtuvalt turuhinnast. Seega on baasraha arvestamisel lähtutud Tallinna kesklinna piirkonna äripindade rendihindadest.

Auto olemasolu on oluline eeskätt maapiirkonna perearstile koduvisiitide tegemiseks. Tõsi küll, koduvisiitide arv on aasta aastalt vähenenud ja kui 2007. aastal tegi perearst Eestis keskmiselt 0,6 koduvisiiti päevas (10 aastat tagasi perearstireformi alguses 7–8 koduvisiiti päevas), siis 2009. aastal 0,4 koduvisiiti päevas.

Pearaha 2009. aastal

0–2a – 107/ alates 1. juulist 107,2 / alates 15. novembrist 100,77 krooni kuus;
2–70a – 44,4/ alates 1. juulist 44,6 / alates 15. novembrist 41,92 krooni kuus;
üle 70a – 53,8/ alates 1. juulist 54,1 / alates 15. novembrist 50,85 krooni kuus.

Pearaha moodustab perearsti sissetulekust umbes 68–69%. Ka pearaha maksmisel perearstidele on teatavad erisused, nt neile perearstidele, kelle nimistus on vähem kui 1200 kindlustatud isikut ja kelle teeninduspiirkonnas, milleks on riigi territooriumi haldusjaotusel rajanev üks kohalik omavalitsus, elab alaliselt vähem kui 1200 isikut, tasutakse pearaha 1200 isiku eest.

Lihtsamalt öeldes maksab haigekassa rohkema arvu inimeste eest, kui perearsti nimistusse tegelikult kuulub, sest toimetulekuks on arvestatud, et nimistu miinimumsuurus peab olema 1200 inimest, kuid mõnes vallas nii palju inimesi ei elagi. Tööjõukulud – eelduseks on, et 1200 inimesega nimistus oleks tagatud miinimumpalk vastavalt riiklikele kokkulepetele, mis praegu on perearstil 112 kr/t, pereõel 60kr/t, abilisel 33 kr/t (tasud on arvestatud brutotasuna + maksud ja koolituskulu).

Lisaks katab pearaha kõik perearstipraksises vajalike aparaatide ja tarvikute kulud. Pearaha arvelt on ette nähtud katta rida tegevusi (vastuvõtud, koduvisiidid, nõustamine, retseptide, saatekirjade, töövõimetuslehtede väljastamine jne), protseduure (esmaabi andmine – verejooksu sulgemine, elustamine, nina- ja kõrvavaatlus, kõrvaloputus, nägemise kontroll, kardiogrammi ehk südamefilmi tegemine, süstimine, sidumine jne) ning mõned analüüsid (nn tavaline vereanalüüs ja settereaktsioon, veresuhkur, uriin).

2009. aasta keskmine kindlustatute arv nimistus oli 1595 (lubatud nimistu üldsuurus on 1600+/– 400 isikut, sinna arvestatakse sisse ka kindlustamata isikud).

Pearahast enamus kulubki personali palgafondiks. Mida rohkem inimesi perearsti nimistusse kuulub, seda rohkem tööjõudu võib ta palgata, nt ülalnimetatud eelduste juures (kindlaksmääratud tunnitasud jm) võib 2300 inimesega nimistu omanikust perearst tööle võtta juba mitte ühe ega kaks, vaid lausa 3,6 pereõde.

Kaugusetasud

Lisatasu, kui kinnitatud nimistuga töötava perearsti tegevuskoht asub lähimast haiglast 20–40 km kaugusel, on praegu 1316 krooni kuus.
Lisatasu, kui kinnitatud nimistuga töötava perearsti tegevuskoht asub lähimast haiglast kaugemal kui 40 km, on 3776,92 krooni kuus. Need tasud on mõeldud kui motivatsioonitasud maapiirkondade perearstide jaoks, praegu saab neid tasusid 191 nimistut.

Uuringufond on perearstile ette nähtud teatud nimekirja tervishoiuteenuste loetelus olevate analüüside, uuringute ja protseduuride tegemiseks. Seda raha ei saa perearst kuu algul oma kontole haigekassast ettemaksuna. Enne peab ta uuringud patsiendile tegema või ostma nt mõnest raviasutusest, kes neid teeb, ja sellele tehtu eest arve tasuma ning alles siis võib perearst esitada uuringu eest arve haigekassale, kes selle välja maksab.

Perearst ei saa uuringufondi uuringuid teha ka lõpmatul hulgal, tema piiriks on maksimaalselt 27% (32% kvaliteedisüsteemis osalevatel arstidel) pearahaks arvestatud summast kuus kumuleeruvalt aasta jooksul (nt keskmine hüpoteetiline praksis sai pearaha 2009. aastal kuus 74 620 krooni, mis tähendab, et uuringuteks võis ta täiendavalt pearahale kulutada 19 940 krooni kuus nimistu kohta).

Lisaks uuringufondile tasub haigekassa perearstile (ilma ülempiirita) normaalse raseduse jälgimise eest (kulud 2009. aastal 283 000 krooni) ja surnu patoanatoomilise lahangu ja lahangule veo eest (kulud 2009. aastal 453 000 krooni).

Perearstide kvaliteedisüsteem koosneb kahest osast. Lisatasu kinnitatud nimistuga töötavale perearstile haigusi ennetava ja krooniliste haigete jälgimise tulemusliku töö eest on maksimaalselt 48 000 krooni aastas (2010. aastal maksimaalselt 45 120 krooni aastas). Lisatasu erialase lisapädevuse eest on maksimaalselt 12 000 krooni aastas (2010. aastal 11 280 krooni aastas). Kvaliteeditasus osalemine on vabatahtlik, kuid alates 2010. a tulemustest (s.t 2011. a juulis) avaldab haigekassa oma kodulehel kõigi arstide tulemused.

Janika Viilup
Eesti haigekassa tervishoiuteenuste
osakonna peaspetsialist