Minister tõdes bürokraatia pärssivat mõju maamajandusele (1)

Minister tõdes bürokraatia pärssivat mõju maamajandusele

 

Teisipäeval Saaremaad külastanud põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder möönis, et Eesti ametkonnad järgivad Euroopa Liidu normatiive kohati ülemäära agaralt, mis võib maaettevõtlusele pärssivalt mõjuda.

“Peab tunnistama, et arenguruumi siin on,” lausus Helir-Valdor Seeder (fotol) kohtumisel Saaremaa omavalitsusjuhtidega. “On olnud juhuseid, kus Euroopa Liidus soovituslikud normatiivid on meil lihtsalt vormistatud õigusaktiks ja rakendatud.” Põllumajandusminister võttis nõuetest kinnipidamise liigse innukuse teema üles MTÜ Saarte Koostöökogu tegevjuhi Koit Kelderi küsimuse peale.

Reageerides ministri poolt väljaöeldule, et Eesti võimalus on tegelemine erinevate tootmisharudega, osutas Kelder, et mitmekesisus on vajalik ka tootmismahtude mõistes ehk lisaks suurtootjatele on kindlasti vaja ka väiketootjaid ja -töötlejaid. EL-i regulatsioonid võimaldavad teha väiketootmisele ja -töötlemisele liikmesriigiti erisusi ja lihtsustusi, kuid Eestis paraku neid võimalusi erinevalt naaberriikidest praktiliselt kasutatud ei ole, teadis Kelder.

Saarte koostöökogu juht rääkis, et koostöökogu eesmärk on ärgitada kohalikke elanikke ettevõtlikkusele, et inimesed maal saaksid olla ise endale tööandjad ja et kohalik toit muutuks kättesaadavamaks. Kahjuks on aga näiteks elatustalule, mis sooviks end edasi arendada, kulutused n-ö põranda alt väljatulekuks liiga suured, ja see nullib kogu ettevõtlikkuse. Ainuüksi piima mikrobioloogiliste proovide tegemine on Eestis näiteks Lätiga võrreldes palju kallim ja juba mõte sellele kulule võtab talunikult isu oma toodangut töötlema asuda, rääkis Koit Kelder, küsides seejärel, miks Eesti riik ei ole kasutanud võimalust väiketootjate ja -töötlejate tegevuse toetamiseks.

Põllumajandusministri sõnul võib EL-i nõuete kramplikku järgimist pidada ühest küljest lastehaiguseks, aga teisalt ei teadnud Euroopa Liiduga ühinenud Eesti Brüsseli reaktsiooni ja mängureegleid, ei teadnud, kui palju võib liikmesmaa ise kehtestada ning kui palju ja kuidas saab kehtivaid reegleid ja määrusi tõlgendada. Seetõttu otsustati käituda ettevaatlikumalt, et mitte eksida ja anda EL-ile võimalust rakendada sanktsioone ja raha tagasi nõuda. Eesti ühiskonnas valitsevale hoiakule ei ole toetuste tagasimaksmine vastuvõetav.

Kuigi Eesti ametiasutused on EL-i nõuete täitmise osas olnud võib-olla põhjendamatult ranged, liigub asi Seederi sõnul lihtsustamise suunas, ehkki mitte alati niisuguse tempoga, kui talupidajad sooviksid. Helir-Valdor Seeder viitas, et Eesti on Euroopa Liidus suhteliselt unikaalne riik, sest tootjate jagunemist suurteks ja väikesteks EL-i teistes liikmesriikides reeglina ei ole.

Eestis on aga ühelt poolt traditsioonilised peretalud, mida on omandireformi käigus taastatud või asutatud, ja teisalt suured ühistud, mis kasvasid välja nõukogudeaegsetest majanditest. “Nende jaoks on vaja tegelikult täiesti erinevat poliitikat ja täiesti erinevat majandusruumi jne,” sõnas Seeder. Ligilähedaselt sarnane olukord on ka Lätis, Tšehhis ja Ida-Saksamaal, ülejäänud Euroopa on arenenud ainult peretalude kaupa, sest suurmajandite etappi pole seal olnud.

Mastaabilt oluliselt erinevate tootmisüksuste olemasolu on EL-ile täiesti uus kogemus, arvestades, et EL-i põllumajandustoetused ei ole mitte klassikalised ettevõtlustoetused, vaid väga tugeva sotsiaalkallakuga toetused. “Need on mõeldud peretalude ja maa elulaadi toetamiseks,” lausus Seeder. Siinkohal tekib küsimus, kuidas EL-i põllumajandustoetuste sotsiaalne kallak klapib kokku suurtootjatega, kes on ikkagi ennekõike efektiivsed äriüksused.

“Euroopa Komisjon on pakkunud, et nii nagu töötleva tööstuse puhul, lõikame lihtsalt toetuste tipud ära. Kui ettevõtte loomade arv või toodangu maht on näiteks mingist piirist suurem, siis talle ühel hetkel enam toetusi ei maksta,” rääkis Seeder, kelle hinnangul säärane lahendus ühest küljest ei toimi ja teisalt ei järgi ka võrdse kohtlemise printsiipi. “Kui me ütleme näiteks, et 500 või 1000 lehma on liiga palju, et toetust saada, siis jagatakse üks 1000-pealine kari lihtsalt kaheks või kolmeks väikseks karjaks ja võetakse ikka need toetused,” selgitas ta.

Print Friendly, PDF & Email