Saarlased viisid koormatäie kunsti Hiiumaale

Saarlased viisid koormatäie kunsti Hiiumaale

KÄRDLA KUNSTIELU LIIKUMAPANEV JÕUD: Ott Lambing tutvustab saarlastele linna kunstiajalugu.
Foto: Tõnis Kipper

Aega võttis, aga asja sai. 1. novembril sai Kärdla kultuurikeskuses avatud kaks saalitäit saarlaste kunsti. Kakskümmend kaheksa Saaremaa kunstitegijat saatis naabersaarele maale, akvarelle, tekstiili, skulptuure ja keraamikat.

Viiekümne viiest teosest koosnev väljapanek on omalaadne retronäitus – vanemad tööd on valminud 1990-ndatel aastatel. Loodetavasti annab see näitus kahe naabersaare kunstielule ja kunstnike koostööle uue hingamise.
“Selleks, et hiidlaste kunsti näitus Kuressaares ja saarlaste näitus Kärdlas teoks saaks, ei tulnudki meid lahutavat Soela väina veest tühjaks juua,” ütleb näituse avamisel Kärdla kunstielu mootor ja mõlema näituse sünnile tublisti kaasa aidanud Ott Lambing. Polegi nii keeruline, kui tõsiselt tahta. Pingutused on vilja kandnud ja näituse avamisele on huvilisi kogunenud tavatult palju. Vähemasti nii kinnitavad võõrustajad. Oma muusikaliste improvisatsioonidega tegid Siim, Marianna ja Siimon Liik näitusele ja hingedekuule hingemineva sissejuhatuse.

Hiiu maavanem Hannes Maasel tunneb heameelt, et saarte kunstielu on muutunud elavamaks ja tekkinud on mitmed rahvusvahelised kontaktid. “Hea, et saarlased on lõpuks Hiiumaale jõudnud. Hiiumaa on seestpoolt suurem, kui väljastpoolt paistab. Loodan, et Hiiumaa loodus inspireerib Saaremaa kunstnikke. Ja vastupidi.” Avamisel viibib ka Kärdla linnapea Georg Linkov. “Kuigi talveni on veel üksjagu aega, on jää hakanud sulama,” märgib linnapea ja tunnustab saarlasi hulga hea kunsti Hiiumaale toomise eest.

“Saarlaste näitus teeb lausa kadedaks.” Samas jääb Hiiumaa pealinna kohvikuid külastades mulje, et tegemist on väga kunstisõbraliku linnaga – nii palju näeb igal pool kunsti. “Kunstisõpru on meil tõesti palju ja kunstisõbralikkuse tekkes on paljuski süüdi meie kunstikuraator Ott Lambing,” tõdeb linnapea tunnustavalt. “Aga mis puutub kohvikutesse, siis neid on meil kahjuks vähe.” Meil seevastu on Kuressaares kohvikuid küll, aga kunsti pole neis ollagi. Ju puudub traditsioon ja pärimus.

“Näituse teema “Elav pärimus” on paljudele hingelähedane,” kõneleb näituse kuraator Lii Pihl. “Selle üle, mis see pärimus tegelikult on, võib palju vaielda, ent samas tunneme me selle kindlasti ära. See on meie juured, meie mälestused. Seda kõike võib leida meie näituse töödes. Üheks näituse sümboliks valisin Reine Väli töö “Peegel ei valeta”, mida ümbritseb Muhu mustris raam. Kui sellesse peeglisse vaatab saarlane, näeb ta seal saarlast. Kui sinna vaatab hiidlane, näeb ta seal hiidlast. Ükskõik kust inimene pärit on, näeb ta kunstis seda, mida ta seal näha tahab.”

Saaremaa kunstiklubi juhatuse esimees Aare Martinson märgib, et mitmete väliskontaktide kõrval on klubi lõpuks jõudnud ka n-ö Nuustakule. “Loodan, et meie koostöö saab olema tunduvalt tihedam, kui ta seni on olnud; loodan, et sellest kujuneb midagi enamat kui vaid näituste vahetamine.” Hiiumaa loovinimeste ühenduse HIKU liider Märt Rannast ütleb, et muljed näitusest on väga vägevad ja väga tugevad. “See on nii aus kui ka viisakas vastus.

Need inimesed, kes on sellega hakkama saanud, kes toovad meieni oma nägemuse oma saarest, need ongi see elus pärimus, millest siin nii palju juttu on olnud. Ma ei ütleks, et saarlaste kunst erineb palju hiidlaste tehtust. Mõlema saare kunstnike looming lähtub loodusest, sellest, et meie ümber on meri. Me teeme küll omaette omi asju ja kuidas see kellelgi välja kukub… maailmas ei saagi olla kahte ühesugust asja. Isegi siis, kui me tahaksime. Sellest tulenevad ka erinevused.”

Kuidas kunstikontaktid võiksid edaspidi kujuneda, arutatakse pühapäeva õhtul koos Hiiumaa loovinimeste ühenduse HIKU liikmetega. Tõdetakse, et rõõmud ja mured on mõlemal saarel suuresti samad. Märt Rannast kinnitab, et Hiiumaa inimestel on huvi kunsti tegemise ja kunsti nautimise vastu. Samas võiks vaatajaid ja ka tegijaid alati rohkem olla. Üheks võimaluseks oleks senisest tihedam koostöö turismi-inimestega. Marsruutidesse võiks ju ka kunstigaleriid ja kunstnike ateljeed sisse panna, nagu seda Soome mitmes piirkonnas tehakse.

Samuti võiks meedia kunstielule senisest enam tähelepanu pöörata. Novembris on Kärdla kultuurikeskuses koos ühenduse B7 aastakonverents ja pole võimatu seegi, et saarlaste kunst äratab huvi teiste liikmessaarte esindajais. Ja miks mitte minna saarlaste-hiidlaste ühise näitusega vallutama teistegi saarte kunstisõprade südameid. “Järgmisel aastal on B7 eesistuja-saar Rügen ja miks mitte minna oma kunstiga sinna,” arvab maavanem Maasel. “Siis oleks koos juba kolme saare kunst.”

Avamisel saarlastele pudelit jääteed kinkides tuli Rannast välja mõttega, et iga kord, kui naabersaarte vahel avatakse jäätee, oleks hea võimalus vastastikku külas käia ja üheskoos midagi ette võtta. Hiiumaa rahvakultuuri spetsialist Helle-Mare Kõmmus ehk Hiiumaa Krista Lember, nagu ta ise end nimetab, oli saarlastele küpsetanud leiva ja sättinud kokku “praamipaki”, et kunstirahval tagasiteel kõht tühjaks ei läheks. “Kui ma seda leivatainast sõtkusin, mõtlesin ma teie peale.” Leib oli hea. Südamega tehtud ja südamest kingitud.

Tagasiteel on saarlased rõõmsad. Nii sooja vastuvõtu kui ka selle üle, et suur näitus valutult ja kenasti üles sai. Ehk kenaminigi, kui osati oodata-karta. Nii suure seltskonna ja nii kireva kunstiga pole kunstiklubi ja sõbrad varem väljas käinudki. Oma näituse ülessättimise kõrval jäi saarlastel aega vaadata üle Ott Lambingu maalistuudio ja Märt Rannasti loomingu vaimustav näitus Pikas majas. See väljapaistev kunstiisiksus ja väljapanek vajaks eraldi artiklit.

1978. aastast tegutseval Saaremaa kunstiklubil on hetkel 28 liiget, kelle hulgas on nii harrastajaid, professionaale kui ka lihtsalt kunstihuvilisi “kiibitsejaid”. Näitus sai teoks Kultuurkapitali ja programmi “Saarte pärimuslik kultuurikeskkond” toel ning jääb Kärdla kultuurikeskusse 30. novembrini.

Print Friendly, PDF & Email