Talendid kodus ja võõrsil (3)

Mõned nädalad tagasi kuulutati Eestis pidulikult välja ülemaailmne talendijaht. Sihiks on tagasi meelitada vähemalt 25 andekat noort inimest, kes on siit kunagi välismaale paremat haridust, tööd, elukaaslast otsima läinud või siis lihtsalt tuhatnelja majanduskriisi eest pagenud.

Nüüd on taas kätte jõudnud aeg, mil isamaa oma poegadelt ja tütardelt suuri tegusid ootab. Suured teod, nagu teada, vajavad tegemiseks suuri inimesi. Tagasi oodatakse talente – andekaid priimuseid vähe keerukamatelt elualadelt. IT-võluri tagasitulek oleks tore, nagu ka kuldsete kätega kirurgi, ajuhiiglasest inseneri või kavala ärihai naasmine. Eesti torujürid ja lapsehoidjad võivad jääda sinna, kus nad on.

Aga miks peaks?

Paraku on jäänud küsimata lihtsaim küsimus lihtsate hulgast: aga miks nad peaksid (tagasi tulema)? Nn talent management pole maailmas uus nähtus. Üldiselt suudavad ettevõtted endale siiski ise talente otsida. Selle nimel tehakse iga päev kõvasti tööd, et värvata kõik piinatud ja piinamata geeniused ülikoolist või isegi juba otse keskkoolipingist. Nn stardipaketid sisaldavad stipendiume, elamisraha, lisasoodustusi. Need on käega katsutavad asjad.

Kuid mis sellest kõigest meile üle jääb? Eesti talendijahile antud vabariigi presidendi õnnistusega proovitakse rõhuda kadunud poegade ja tütarde ühtsustundele ja rahvuslikele väärtustele. Selles mõttes elame me ikka veel Oskar Lutsu 100 aastat vana “Kevade” vaimus, kus Teele kutsus Arnot oma uut maja vaatama, aga too ei tahtnud minna, sest kodus ootasid lilled, heinamaa ja päikesepaiste. Eestil on peale argumendi, et siin on inimese sünnikoht, raske midagi vastu panna. Patriotism aga ambitsioonidega inimest ei toida, täpselt samamoodi ei muuda ta ka meie pidevalt pilvist taevast ja vihma-/rahe-/lumesadu päikesepaisteks, see ei kata, ei kasi… ehk mõnel härdal momendil laulukaare all rebib väikese pisara ja teeb südame alt soojaks.

See on nagu Baruto võitleks sumomatšis Pavel Loskutoviga. Jah, võib-olla on Pavel võtnud kaasa miljon fänni, kes kõik talle skandeerivad, aga ilmselt jääksid võiduvõimalused sellest hoolimata üpris kesisteks. Täpselt sama lugu on ka selle talentide tagasi meelitamisega. Mõneti olen sellele mõelnud ka oma kodusaare Saaremaa kontekstis.

Eks ole juba aastaid kurdetud selle üle, et Saaremaa rahvaarv väheneb – kui teadmised maakonna demograafilisest statistikast mind ei peta, siis on maakonna rahvaarv 90-ndate algusest saadik vähenenud tervelt 5000 elaniku võrra. Olgu – siit on nende aastate jooksul lahkunud Nõukogude Liidu sõjavägi ja sõjaväelaste perekonnad, sellegipoolest on tervelt kaheksandiku elanikkonna füüsiline kadu päris muljetavaldav, küll mitte positiivses mõttes.

Aga miks siis ikkagi Saaremaale tagasi ei tulda – see igavikuline küsimus trummeldab omavalitsejate kuklas juba aastaid. Tegelikult mõjub saare üldisele heaolule veelgi pärssivamalt see, et lisaks füüsilise keha mujal paiknemisele kirjutavad paljud saarlased ennast ka maakonnast välja mõne teise omavalitsuse hingekirja, see omakorda vähendab saare omavalitsuste maksutulu.

Ja ehkki ma ei pea ennast kaugeltki mitte pädevaks majandusteemadel sõna võtma, ütleb lihtne talupojamõistus, et mida vähem on maksumaksjaid, seda kehvemalt saarel elatakse. Jah, on küll riiklikud tasandusfondid ja muud skeemid, kuidas kehvemal järjel olevaid omavalitsusi toetatakse, ja kuigi tegelikult ei lähe Saaremaal ja saarlastel praegu mitte kehvasti, siis sellele ei maksaks apelleerida – vallasandi staatuses ei taha almuseid anuda ju ükski omavalitsus.

Kirjutaks ennast saarele sisse?

Mõtlen, et ehk peakski Saaremaal praegusel hetkel pigem keskenduma sellele, kuidas meelitada inimesi tagasi end saarele sisse kirjutama, mitte tahtma tagasi nende inimeste pidevat füüsilist kohalolekut – seda on tunduvalt raskem saavutada, eriti siis, kui ta on kohe sunnitud end ka töötukassas arvele võtma. Sest tööd just ülemäära palju pakkuda ei ole. Ei talentidele ega ka kellelegi teisele, kes teha viitsiks.

Elu on paraku veerenud seda rada mööda, et mingil ajal keskendus riik suurtele tellimustele sotsiaalteadustes, lisaks sellele hulgale, mida sponsoreerisid eraülikoolides võsukeste maineka ameti nimel nende papad-mammad. Loomulikult oli esialgu vajadus uutele kriteeriumidele vastavate ja uusi mõttemalle viljelevate ametnike, omavalitsus-, haldus- ja ärijuhtide järele.

Paraku ei osatud sellele kõigele õigel ajal pidureid tõmmata, rääkimata sellest, et suur osa neist ärijuhtidest, keda eraülikoolid suure raha eest koolitasid, ei suutnud keskkoolis mõistlikult isegi saja piires liita-lahutada. Insenerialad ja ametiõppimine kuskil ametikoolis oli põlu all, igast kolmemehest pidi saama ärijuht või börsimaakler. Seepärast näemegi, et vakantseid töökohti on Saare maakonnas enamasti pakkuda vaid inimestele, kellel ilmselt puuduvad suuremad karjääri-alased ambitsioonid. Hõivamata tööealisi on saare peal juba niigi palju ning kõrgharidusega noored Saaremaale töötuks ei kipu.

Kindla kohata tagasi ei tulda

Ilma kindla töökohata aga Saaremaale ei tulda – kergem on jätta mõistlikult tasustatud tööelu pealinna ja nautida kodusaare miljööd puhkuse ajal või nädalavahetustel. Lahendused, kuidas need kaootilised koduskäimised kulmineeruksid lõpuks inimese alalise jäämisega saarele, pole kerged tulema. Mis aga ei tähenda seda, et sellega tegelema ei peaks.

Olen mitmete tuttavate käest kuulnud, et nad elaksid hea meelega Saaremaal, ehk mitte kohe praegu, aga kindlasti on paljudel plaanis mingil eluhetkel saarele naasta. Kuid pragmaatiline mõtlemine ja alalhoiuinstinkt hoiab inimesi tagasi. Ma ei räägigi elementaarsete mugavuste puudumisest, sest teist samapalju on saarel elamisel nagunii vastu pakkuda, mida mujal elades ei koge. Keegi ei taha lihtsalt vabatahtlikult oma elustandardites järeleandmisi teha, juhul kui seda mingite teiste hüvedega ei kompenseerita – olgu selleks kompensatsiooniks siis materiaalsed või emotsionaalsed väärtu-sed.

Priit Pruul

KOMMENTAAR
Minu arvates on hea mõte kutsuda saarlasi üles end Saare maakonna elanikeks registreerima. Kindlasti loob see mingi tugevama sideme kodusaarega. Samuti on see eeliseks näiteks parvlaevaga ülesõidul – saab kasutada saarlase kaarti. Mina ise olin vahepeal olude sunnil Tallinna elanike registris, nüüd olen taas päris saarlane.

Tuleb tunnistada, et Tallinnas elades on siiski kasulikum olla pealinna elanik ka ametlikult, sest see annab siin rea soodustusi. Mina tuleksin küll tagasi Saaremaale, kui kool lõpetatud. Kuigi jah, vahepeal oleks ka päris tore minna kuskile välismaale ja saada sealt kogemusi, mida hiljem oma erialal rakendada. Igal juhul tahaksin siiski kunagi tagasi tulla, sest ma ei kujuta hästi ette, et peaksin oma elu igaveseks mõne välisriigiga siduma.

Iseenesest minu erialal, informaatikas, ei ole ju vahet, kus töötada, selles mõttes saaksin kunagi ka Saaremaal tööd teha. Minu lennust Kuressaare gümnaasiumis – meid lõpetas viis paralleeli – on raudselt pooled praegu Saaremaalt ära tulnud, õnneks ei ole keegi küll deklareerinud, et on saare tolmu igaveseks jalgelt pühkinud. Ikka arvatakse, et varem või hiljem jõutakse kodusaarele tagasi. Aga võib ka arvata, et alles ülikoolis käivad noored nii kaugeleulatuvaid plaane ei tee. Enamik ikka tahab enne eriala omandada ning siis vaadata, mis ja kus edasi.

Kindlasti on üheks tagasituleku tingimuseks töökoha olemasolu. Kui küsida, kes neid töökohti looma peaks, siis usun, et noortel endil oleks seda suhteliselt raske teha, sest see nõuaks peale toreda idee ka näiteks investeeringuid, milleks noorel inimesel, kes parajasti ülikooli lõpetab, üldjuhul võimalusi ei ole. Kui aga öelda, et sama töö eest saab näiteks Tallinnas suuremat palka kui Saaremaal, siis väidaksin siinkohal, et samas on ka elu pealinnas kulukam. Ja üleüldse – ega kõike saagi rahasse ümber arvestada.

Uku Rasmus Lind
saarlasest tudeng Tallinna tehnikaülikoolis

Print Friendly, PDF & Email