Sallivuse sallimatus – lõpuks ometi kapist väljas (9)

Seitse aastat tagasi olin aastakese Rootsis vahetusõpilane. Piirkonnas, mida rootslased peavad Rootsimaa südameks ja kus isegi teine tõupuhas rootslane pole päris teretulnud, sest ta on võõras ja uus. Minuga juhtus seal selline lugu: läksin esimest korda peole linnakese ainsasse ööklubisse ja ei möödunud tundigi, kui üks noormees suvatses mult küsida, et kui ma olen Eestist pärit, siis palju ma maksan!

Tere tulemast sallivuse musternäidisesse, heaoluühiskonda, millest kõik nii hästi räägivad ja mille poole püüdlevad, mõtlen tagantjärele. Rootsi oli ju Eestist vaadates (vähemasti siis) tõeline paradiis, kus pagulased olid teretulnud, kus homoseksualism oli vabadus ja kus nahavärvus oli pigem privileeg kui näpuga näitamise põhjus. Järsku oli mind aga tembeldatud idaeurooplaseks ja automaatselt sildistatud müüdavaks.

Kui nüüd lugejal tekib arvamus, et ehk noor blondiin käitus ise eriti väljakutsuvalt, ebatsensuurselt või muul provotseerival viisil, siis nii see ei olnud. Tavaline riietus tavalisel reede õhtul ja olin koos tavalise toreda rootslasest sõbrannaga. Mida kauem selles Rootsi väikelinnas elasin, seda paremini hakkasin mõistma heaoluühiskonna kahepalgelisust, just nimelt sallivuse vaatenurgast. Ehk ei osanud ma seda siis nii lahti mõtestada, aga nüüd, kus Eesti hakkab tasapisi heaoluühiskonna jooni üle võtma, saab see järjest selgemaks.

Minu koolis käis üle 800 õpilase, vähemasti kümnendik neist olid moslemid (tegu oli ju siiski pisikese kohaga, mitte suurlinnaga, mistõttu oli neid vähe) ja minu klassis õppis üks homoseksuaalne noormees, kelle peika oli meist aasta eespool, ja loomulikult oli koolis näha ka mustanahalisi. Kõik, absoluutselt kõik olid aktsepteeritud, tundus minusugusele, kes ma tulin “Ida-Euroopast” – Saaremaalt.

Pealtnäha nii oligi. Ja kindlasti mõtles mõni selle väikelinna rootslane seda ka südamest, aga teised mitte, sest et rootsi keelt rohkem mõistma hakates kuulsin salvavaid kommentaare tšurkade kohta, kes nende rahast elavad, keelt ei viitsi õppida ja tööd ei taha teha, pedede kohta, kes võiksid olemata olla, ja neegrite kohta, kes võiksid vähemasti suurlinna, kuskile getosse kolida.

Seitse aastat tagasi oli sallimatus veel kapis, aga paremäärmuslikud sõrmed hakkasid juba pealtnäha üdini salliva heaoluühiskonna kapiust tasahilju avama, kirudes muulasi ja omasooiharaid vähemasti tagaselja. Ja sealjuures meeletult üldistades ja teiste ees mustanahalisest homoseksuaalsest sotsiaaltoetustest elatuvast moslemist ainult head rääkides!

Nüüd kodumaale. Üha enam räägitakse sallimise-sallimatuse paradoksist ka meil. Viimase aja väitlussaated keskenduvad nii rahvusküsimustele kui ka homoseksualismile. Õli valavad tulle teravad väljaütlemised moslemite kohta Saksamaal, 20 000 homoseksuaali lahkumine Soome kirikust ja meie kohalikul tasandil küll headel eesmärkidel, aga siiski pisut läbi kukkunud kampaania “Erinevus rikastab”.

Kõike seda lugedes ja kaasa mõeldes on mul ühelt poolt hea meel, et meie, eestlased, pole veel oma arengus nii kaugele jõudnud, et meil oleks arvestatav protsent islamiusulisi, keda lisaks venekeelsetele peaks eesti ühiskonda integreerima ja siis Lääne-Euroopas toimuva kohta mingit konkreetset seisukohta väljendama. Teisalt on mul kahju, et Eesti arvamusliidrid ei saa üle ega ümber homoseksualismi vähetähtsusest integratsiooniprobleemide kõrval.

Omasooiharaid on olnud ühiskonnas selle kujunemise algusest saati. Inimeste, rasside ja usuliste vaadete nii massiline segunemine on aga esmakordne ja keskenduma peaks hoopis rohkem sellele küsimusele. Ka siin, meie pisikeses konnatiigis. Ma kahtlen, kas Euroopa homogeensus kunagi taastub, kuid kindlasti toimub lähitulevikus heaoluühiskondades selles suunas mingi liikumine.

Huvitav on näha, kuidas suhestuvad Rootsi ja Saksamaa poliitikud üha enam traditsiooniliste, isegi natsionalistlike ja kristlike väärtuste poole kalduva rahva arvamusega. Sallivuse sallimatus hakkab kapist välja tulema, selles pole enam kahtlust. Õnneks on meil veel võimalik väljakujunenud heaoluühiskondade muutumisest õppida, enne kui ise vigu teha jõuame.

Heidi Hanso

Print Friendly, PDF & Email