Nädalatäis kunsti

Nädalatäis kunsti

JUUBILAR: Ilma Ants Varese loominguta oleks Kuressaare kunstielu palju kahvatum.
Foto: Egon Ligi

Eelmine nädal oli kunsti täis. Eriilmelist. Kohalikku. Hiiumaist. Klassikalist. Nädala esimesel poolel sai Kuressaare Raegaleriis veel vaadata kunstnikerühmituse Kvint värvikat ja lillelist näitust “Selle suve pildid”.

Kvint tuleneb teadupärast ladinakeelsest sõnast quintus (viies) ja ühendab endas viit Tartu kunstikooli kursusekaaslast ja hilisemat ERKI-last. Esti Kittus, Vivian Vaher, Vilja Promet, Krista Perli ja Ülle Linnuste on ühisnäitustel esinenud juba viis aastat, saarlased nägid viisiku loomingut teist korda. Eelmine näitus oli kultuurikeskuses 2008. aastal. “Tegemist on eripalgeliste kunstnikega, kes koguvad inspiratsiooni ja hingejõudu eelkõige loodusest. Nad ei kipu eksperimenteerima, vaid püüavad olla nii loomulikud, kui loomingus üldse olla saab. Elu on elu ja kunst on kunst.

Ometi täiendavad nad üksteist nii imelisel moel,” on viisikut iseloomustanud kunstikriitik Ülo Alo Võsar. Pole põhjust vaielda. Suvelilled korjati kokku, sest Raegalerii ukse taga ootasid hiidlased, kaasas oma hea ja parem. Hiiumaa kunstnike ühisnäitused toimuvad juba 1983. aastast. Peale kodusaare on ühist kunsti näidatud Pärnus (1987), Tallinnas (1988), Stockholmis (1989), Sillamäel (1996 ja 2000), Sakus (1997). Saaremaal oldi esimest korda 1998. aasta kevadel. Nüüd jõudis Kuressaarde näitus “Elav pärimus”.

Saarlaste samanimeline näitus purjetab Hiiumaale 1. novembriks. “Hiiu kunst on tegus ja nägus. Ja nii kui eluski, on selleski veiklevaid seebimulle, kauneid kunstpärle ja liivaterakesi, millest kaua ja valusalt ehtsaid pärle lihvitakse,” on tabavalt öelnud üks säravaid näiteid hiiu kunstnikkonnast Liia Lüdig-Algvere. “See näitus on läbilõige Hiiumaa kunstist,” ütleb ühenduse HIKU eestvedaja Märt Rannast. Esindatud on maal, graafika, foto, tarbekunst ja puuskulptuurid. Loov-inimeste vabaühendus HIKU ühendabki erinevate kunstiliikide viljelejaid, erinevaid põlvkondi. Näitusel osalev vanim kunstnik on sündinud 1930, noorim 1995. “Hiiumaa kunstnike tase on erinev, kuid suhteliselt ühtlane,” märgib Ott Lambing.

“Õnneks pole ka vaatajatest puudust. Hoolimata saarelisusest, väiksusest on olemas nii seltskond kunsti tegijaid kui ka kunsti nautijaid. Rahvas tahab näitustel käia. Külastajaid jagub omadele ja külalisnäitustelegi.” Tulevikuplaanidest rääkides loodab Lambing, et kunstialased kontaktid laieneksid mitte ainult Saare- ja Hiiumaa vahel, vaid hõlmaksid kõiki ühendusse B-7 kuuluvaid saari. “Saare ja hiiu kunstnikud võiksid minna ühisnäitusega ka mandrile, Tallinnasse, Tartusse.”

Hiidlaste kunstinäituse avamine oli Raegaleriis reede keskpäeval ja veel enne õhtut oodati kunstisõpru juba kultuurikeskuse suurde saali, kus avas oma juubelinäituse mees, ilma kelleta poleks Kuressaare kunstielu kindlasti mitte see, mis ta on. Teist nii värvikat kunstnikku ja nii värvilist loomingut annab otsida. Ja ikka ei leia. See mees on Ants Vares. Nelikümmend viis aastat Saaremaal elanud mees julgeb end juba saar-laseks pidada. “Omaette võlu selles Saaremaas on,” tunnistab kunstnik. “Mulle meeldib kuskil paigal olla. Pealegi on siin ju minu lapsed, abikaasa.”

Ants ise arvab, et ju see kunstnikuanne tal ikka vanematelt päritud on, isa oli rätsep, kellel joonistamine käpas, ema tegi käsitööd ja ilumeelt oli temalgi piisavalt. Näitusel on töid poolsada, valdavalt portreed ehk “erinevate elualade inimesed meie ümber”, nagu Ants ise ütleb. Kui palju Ants elus pilte maalinud on, ei tea ilmselt keegi. Ta ise pole sellist arvestust pidanud, aga palju on neid tõesti. Ta on maalinud nii kadastikke ja rannamaastikke kui ka inimesi, aga üks õige saarlane pidavatki kadaka moodi olema, selline vintske.

Vahel okkaline ka. Mida aeg edasi, seda värvilisemaks Antsu tööd lähevad. “Mulle meeldivad värvid. Terve maailm on ju värviline!” ütleb Vares. “Värvid annavad rõõmu.” Minule isiklikult meeldivad Antsu varasemad portreed rohkem, uuematel hakkavad kõik modellid kuidagi ühte nägu minema. Aga eks minge ja vaadake ise üle. Hiidlased tõid oma kunsti meile, suvehiidlasest kunstikollektsionäär Enn Kunila viis Eesti kunstiklassika põhjanaabritele vaadata.

“Viron värit – 150 vuotta virolaista maalaustaidetta Enn Kunilan kokoelmasta” on Eesti esimene erakollektsionääri näitus välismaal riikliku tähtsusega galeriis. Taidehallis on varem (pärast ülevaatenäitust 1929) näidatud vaid kolme eesti kunstniku loomingut: 1937 Eduard Wiiralt, 1996 Leonhard Lapin (Taidehalli stuudios) ja 2005 Peeter Mudist. 1989 korraldati Taidehallis Nõukogude Eesti modernistliku kunsti näitus “Struktuur ja metafüüsika”.

Nüüd on Taidehalli 580 ruutmeetril näha 111 tippteost 44 meistrilt. Avamine oli esinduslik, kunstihuvi tõi kohale ka Soome Vabariigi presidendi Tarja Kaarina Haloneni. Rääkimata eestlastest ja hiidlastest olid ülelahe sõitnud mitmed saarlasedki. Liiati reklaamis näitust kutsel, müürilehel ja mahuka raamatu kaanel Konrad Mägi “Saaremaa. Etüüd”. “Minu arvates annab just see töö kõige parema ülevaate sellest, millele Eesti klassikaline maalikunst rajaneb,” selgitab valikut Enn Kunila ise.

“See töö näitab maalilisust, värvi ja arvatakse ju, et Eesti modernne maalikunst algaski Konrad Mägist ja Saaremaast. Näituse ja raamatu sümboolikas on selle töö kasutamine väga õige.” Taidehalli esindaja loodab seda näitust vaatama ligi tuhat inimest nädalas. Tuhat inimest nädalas avastab kunsti kaudu Eestimaad.

Kümned, võib-olla isegi sajad avastavad kunsti kaudu Hiiumaad ja veel sadu inimesi avastab enda jaoks Ants Varest, meest, keda me enda arvates tunneme ja kes ometi ei väsi meid üllatamast ei sel ega järgmistel juubelinäitustel. Aastas on 52 nädalat. Kunsti võiks jaguda kõigisse.

Print Friendly, PDF & Email