
LEGENDIDE SÜNNIKOHT: Loo autor lugematute legendide ja lugude sünnipaigas – Odessa peatänaval Deribassovskajal.
Foto: Antti Kopliste
Viimase 1,5 aasta jooksul oli see mulle teine kord Ukrainas käia. Mõlemal korral autoga läbi Poola – esimene kord südatalvel – ning julgen seda teekonda suhteliselt odavaks ja turvaliseks pidada.
Teed on kohati küll üsna kehvad, kuid ainuüksi viimase aastaga on asjad sealkandis kõvasti paremaks läinud. Teekond läbi Ida-Poola on puhas rõõm, maanteed on head ja hästi märgistatud. Sisenemisel Ukrainasse pilt mõnevõrra siiski muutub. Kui piiriäärsetes tanklates teenindajad veel naeratavad, vetsud on puhtad ja üldine mulje meile üsna harjumuspärane, siis sisemaal on olukord teistsugune. Teeviidad on üsna kaootilised, euronormide järgi renoveeritud asfaltkate vaheldub laineliste ja aulike lõikudega ning kaugeltki mitte igal pool ei pruugi kaardimaksed toimida. Siiski on suurem osa teedest läbitavad ja reaalset ohtu sõidukile endast ei kujuta. Liikluseeskirjadest tasub kinni pidada, sest Ukraina miilits on alamakstud ja väga aldis altkäemaksu küsima lausa totrana näivate rikkumiste eest, mis on tihtilugu otsitud.
Sedakorda liigume kahe ekipaažiga marsruudil Tartu–Odessa–Alušta–Jalta–Sevastopol–Poltaava–Kiiev–Tartu. Esimene pikem peatus pärast 30-tunnist sõitu Odessas on parajalt mõnus sissejuhatus sellele nädalale täis nostalgiat nagu kollane kaljavaat, valgetes kitlites adminnid endisaegse hiilguse järele lõhnavas sanatooriumikompleksis või siis emailitud lilleline teekann keset hommikusöögilauda. Kindlasti on ka neil seal ilusaid ja säravaid tärnihotelle koos peatänavate ääres asuvate restoranide ja butiikidega, kuid mitte seda ei läinud me sinna otsima. Pigem oli meie eesmärk võimalikult palju ringi vaadata, kogeda kõike omal nahal ja ehedal kujul. Ilmselt oleksin ma ebaõiglane, öeldes, et seal 20 aasta jooksul midagi muutunud pole, siiski on mulje just selline nagu Eestis esimestel iseseisvusaastatel.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist
Antti Kopliste