Erapidu 2206 vähiga (5)

VÄRVIKAS TEGELANE: Vello Kiili passi koopiad kleebiti alles paar aastat tagasi Kuressaares majaseintele koos lubadusega mehe ülesleidmise eest leiutasu maksta. Kuuldavasti varjab mees end praegugi Soomes, kuna “äripartnerid”, kellele Kiil juba 20 aastat tagasi võlgu jäi, pidada tema peale kõvasti hammast ihuma. Rääkimata sellest, et värske võlgaderida on temast maha jäänud ka Kuressaarde.
Foto: Arhiiv

Saarte Hääl alustab tänasest uut sarja “Kriminaalne Saaremaa”, milles lahkame kriminaalse mekiga juhtumeid nii kaugemast kui ka lähemast minevikust. Lood ilmuvad korra kuus laupäeviti. Jälgige reklaami!

Üle nelja aasta tagasi ühel septembri alguse varahommikul tipnes keskkonnainspektorite pea terve öö kestnud jälitustegevus Kuivastu sadamas kodaniku kinnipidamisega, kellel oli autos 2206 jõevähki. See oli hirmuäratavalt suur kogus, mis moodustas hinnanguliselt ligi 40 protsenti 2006. aastal Saare maakonnas seaduslikult püütud vähkidest.

Sellest septembrihommikust sai aga alguse üle nelja aasta kestnud vastuoluline uurimine, mille tulemusena meie loo peategelane võib seaduse ees puhta mehena tänavatel edasi jalutada. Kodanik, kellel ei olnud vähkide päritolu kohta seadusega nõutavat paberit esitada, oli inspektoritele ja politseile tuttav mees – tihti mitmesuguste rahajamade tõttu leheveergudele sattunud Vello Kiil.

Esimene apsakas

Vello Kiili tabamisele Kuivastus 4. septembri varahommikul 2006. aastal aitasid kaasa valvsad kodanikud, kes olid Karujärve ääres näinud, kuidas mees seal toimetas ja midagi autosse pakkis. Autonina Kuivastu poole keeranud, lõppsihtkoht Soome, ei aimanud ta, et inspektorid tal juba sabas on.

Kiil võeti laevalt maha, sõidutati Kuressaare politseijaoskonda ning vähid loeti ja mõõdeti üle. Toimikust selgub, et Kiil olla nimetatud vähkidest 2/3 püüdnud Karujärvest ja ülejäänud ostnud erinevatelt kokkuostjatelt. Keskkonnainspektoritel oli kibekiire, sest vähkidega tuli midagi ette võtta. Kuna seaduse järgi on tegemist kiiresti rikneva asitõendiga ning kõik vähid olid eluvõimelised, lasti vähid samal päeval mitmes erinevas kohas Leisi jõkke.

See oli tegu, mis uurijatele hiljem kätte maksis. Seda enam, et vähiteadlane Margo Hurt ütleb, et looduse seisukohast oli see üks ütlemata rumal tegu. Tema sõnul ei tohi vähki vette tagasi lasta, kui ei ole teada, kust ta täpselt pärit on. Sest esiteks võib ta kanda mõnd haigust ja teiseks ei pruugi võõras paigas ellu jääda. Seaduse järgi oleks võinud vähid kas ära keeta ja süüa või hoopiski maha müüa. Ühe toona asjaga seotud olnud keskkonnainspektori sõnul ei teadnud nad siis, et nii ei ole mõistlik teha.

Nemad olnud vaid keskkonnateenistusest tulnud soovituse täitjad ja pealegi olevat üldine praktika olnud selline, et kalad ja vähid lastakse vette tagasi.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist