Neljakümne kaheksas kiri: täiuslik hetk (1)

Hea inimene,
mis on see, millega Sa oma elu juures rahul pole? Töine tupikseis? Tervis? Välimus? Inimsuhted? Võib-olla midagi veel väiksemat – magamistoa tapeet?

Sain täna sugulaselt e-kirja, mis oli kaugel isiklikust. Ta oli selle läkitanud kümnetele inimestele, et panna neist kokku reisiseltskond. Sugulane on vaatamata oma 70+ vanusele tõeline maailmarändur ja Ülim Organiseerija, nii ei pannud mind imestama, et kiri tundus mitu meetrit pikk. Lugesin (tõsi küll, ridu ja isegi lõike vahele jättes) tema oopust päevakavadest ja võimalikest marsruutidest, mille täienduseks oli lisatud hulk pilte…, kuni leidsin ühelt fotolt iseenda.

See pilt, mida ma varem polnud näinud, illustreeris teksti üksildasest rahvuspargist. Foto ülemises kolmandikus hargneb silmapiiril mäeahelik. Keskmises osas voolab lai kaheharuline jõgi, mis lõikub helerohelisse orgu. Foto alumine äär näitab oru teist äärt, kausi serva. Serva peal, madalal taimevaibal, pikutab inimene – kaks kätt pea all, põlved taeva poole kõverdatud.

Tundsin end ära. Ja mitte ainult – mulle tuli meelde ka see hetk. Olin väsinud pikast autosõidust, suhtlemisest ja kindlasti millestki veel. Kohale jõudes tõstsin asjad autost välja ning leidsin sajakonna sammu kauguselt imelise vaate. Oru põhi ühes laia jõega tundus käeulatuses, ent tegelikkuses olime sõitnud nii kõrgele, et veevulina asemel valitses vaikus. Viskasin pikali ja palusin mõttes, et keegi mind järgmised kolm-neli minutit ei segaks. Ning nüüd, aasta hiljem seda fotot nähes meenus – mu soovi mõisteti. Puhkasin, mitte ainult autosõidust ja suhtlemisest, vaid üleni, mõeldes mittemillelegi. Tundus, et see hetk on täiuslik.

Praegu räägitakse palju filmist “Söö, palveta, armasta”, mis tugineb Elizabeth Gilberti jutustusele. Ühele mu tuttavale kurtis ta kolleeg eile tööl, et täitsa jama: tahaks minna kellegagi kinno, aga absoluutselt kõik sõbrannad on juba käinud seda filmi vaatamas. Tõepoolest, naisi tõmbab see linateos hordidena. Lugu iseenesest on lihtne: kangelanna mõtleb oma elule, see tundub ummikus olevat ning pääsetee loodab ta leida aastaselt reisilt. Ent lihtsuses ongi edu võti, sest igaühel on elus samalaadseid aegu – vajadust midagi ses võrrandis muuta, mõelda tulevikule. Gilberti lugu on üks suur äratundmine ja kuna filmil on õnnelik lõpp, annab see vaatajalegi lootust, et ta suudab oma mured lahendada.

Olen nõus, et see on ilus lugu, kuid võib-olla liigagi. Arvan (mõni võib öelda, et liialt pessimistlikult), et teatud rahulolematus on inimesele loomupärane. Oled Sa nõus? Kui meile antakse aega mõelda, leiame a l a t i midagi, mida tahaks muuta. Alati on takistusi, mida ületada. Nende taha ei tohi takerduda: kui mõelda enese probleemidele liiga kaua, ilma käiseid käärimata ja tegutsemata, muutuvad need äkki väga suurteks ja on lihtne kokku joosta.

Täiuslikud hetked – vähemalt minu kogetud – pole ju need, kus elus on kõik asjad viimseni korras. Need on hetked, kus sulle antakse võimalus keskenduda vaid heale. Või hetked, kus sul õnnestub end rahulikult välja lülitada ja mõelda mittemillelegi – nagu sel fotol, ristseliti ühes üksikus rahvuspargis, oru serval…
Soovin Sulle head! Kirjutamiseni!