Jäätmekütus pole naljaasi (3)

Käesolevat teksti ajendas kirjutama Saarte Hääles ilmunud lugu, kus räägitakse Kudjape prügilasse ladestatud jäätmete ümbertöötlemisest jäätmekütuseks.

Kuna meie info põhineb ainult sellel artiklil, s.t muud täpsustavat infot meil lisaks pole, siis vabandan ette, kui kusagil millestki valesti aru olen saanud. Vastavalt ajakirjanduses avaldatud infole on keskkonnaametile esitatud “innovatiivne” idee töödelda mingi osa Kudjape prügilasse ladestatud jäätmetest ümber jäätmekütuseks, teenides niimoodi jäätmekütuse müügist raha prügila sulgemise omavahenditeks ja vähendades jäätmete mahtu.

Kui see jutt oleks kirjutatud 1. aprillil, siis loeks seda muhelusega suul itsitaks hea huumori üle. Kuna artikkel ilmus aga aprillist hea mitu kuud edasi, siis nali see vist ikka pole ja seetõttu peame vajalikuks toodud seisukohti natuke kommenteerida. Et Veolia grupp on hetkel arvatavasti suurim jäätmekütuse (RDF) tootja ja turustaja Eestis, siis võib eeldada, et me antud valdkonnast üht-teist ikka teame. Vaatleksin nimetatud ideed kahest vaatenurgast – majanduslikust ja tehnoloogilisest.

Majanduslik pool

Arvatavasti saavad kõik aru asjaolust, et RDF-i tootmine tähendab üksjagu kulusid. Kui rääkida tavalisest RDF-i tootmisest, s.t kui toodetakse n-ö värskelt kogutud olmejäätmetest, siis tuleb teha kulutusi jäätmete eelsorteerimisele, mitmeetapilisele purustamisele, sõelumisele, metalli eraldamisele, orgaaniliste jäätmete käitlusele jne. Lisanduvad veel valmis RDF-i ladustamis-, laadimis- ja transpordikulud.

RDF-i tootmist finantseeritakse täna kahest allikast: üks on nn väravatasu, mis Tallinna prügilas on hetkel 588 kr/tonn ja teine on võimalik tasu RDF-i müügist, mis täna on transpordikulu maha arvestades umbes 175–200 kr/tonn, sõltuvalt RDF-i kvaliteedist (kütteväärtus, niiskusesisaldus, tuhasus jne). Jäätmekütuse tootmiskulu, sh transport tellijani, on suurusjärgus 700–800 krooni tonn.

Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada, et Kudjapel ladestatud jäätmetest on võimalik toota kasutuskõlbulikku jäätmekütust (millega me tegelikult ei nõustu), siis tekib küsimus, et kes maksab tootmiskulude katteks n-ö väravatasu. Selle on kliendid ju ükskord juba ära maksnud, selle tasu on saanud prügila operaator, kes on sellest tasunud saastetasu riigile ja ülejäänud on läinud jäätmete ladestamise tehnilisteks kuludeks.

Ilma nn väravatasuta ei tasu jäätmekütuse tootmine ennast aga majanduslikult kuidagi ära, veel vähem oleks võimalik lisaks teenida mingit raha kuhugi fondi. Sellise asjaga on minule teadaolevalt väidetavalt hakkama saanud ainult üks mees, parun Münchhausen, kes hobusega sohu sattudes tõstis vähe sellest, et enda, vaid ka hobuse iseenda juuksetutti kasutades soost välja. 

Muide, väravatasu puudumine on ka üks põhjus, miks näiteks masspõletusjaam ei taha juba ladestatud jäätmeid põletada. Soovides ümber töödelda Kudjape jäätmeid, tuleb arvestada veel mitmete lisakuludega, need on prügikeha lahtikaevamine, mineraali eraldamine jne, jne.

Tehnoloogiline pool

Mõned aastad tagasi, kui Eestis oli kinnisvarabuum, arvati, et rikkaks saamiseks pole vaja teha muud, kui osta suvaline põld, panna sinna sisse mõned torud, tuua elekter kohale ja püstitada pilbastest maja, mis küprokplaadiga üle lüüakse. Selliseid asju müüdi loosungitega stiilis “kindel kodu aastateks” või “põgene linnakära eest linnulaulu keskele”. Kuna rikkaks saada tahtsid kõik, siis oli arendajate hulgas nii juuksureid kui ka taksojuhte. Mõni aeg hiljem said ostjad siiski aru, et sellised majad elamiseks ei kõlba ning juuksuritel ja taksojuhtidel tuli pankrot välja kuulutada.

Jäätmekütusega tundub minevat samamoodi. Inimesed, kes on sellest kuulnud ehk kuuldusi lugenud ajalehest ja võib-olla käinud mõnes kohas ka tootmist vaatamas, arvavad, et nad teavad asjast kõik ja et tegemist on imerohuga igasugustest jäätmemuredest vabanemiseks. Kahjuks või õnneks see siiski nii ei ole.

Selleks, et toota RDF-i, millega hiljem midagi ka teha on, on vaja täita hulk nõudeid, alates õigetest purustitest ja sõeladest, lõpetades õigesti häälestatud liini kiiruste ja ballistiliste eraldajatega. RDF-i arvestatavas koguses kasutavad meie regioonis tsemenditehased ja neil on kütuse kvaliteedile väga konkreetsed nõuded, mida eirata ei saa. Teadupärast jääb põlenud RDF-i tuhk tootesse ehk tsementi ja seetõttu pole mõeldav, et lihtsalt igasugu purustatud jääde nimetatakse RDF-iks ja loodetakse see tsemenditehasele maha müües kohe ratsa rikkaks saada.

Nagu enne mainisin, on väga oluline saavutada vajalik niiskustase, kloorisisalduse tase, tuhasus jne. Kui neid parameetreid ei täideta, siis pole tegu RDF-iga, vaid lihtsalt purustatud jäätmetega, millel pole mingit positiivset väärtust. Jäätmekehast väljakaevatud jäätmed on segi mineraalsettega (muld, kruus, kivid), mis lõhuksid/kulutaksid kasutatavad purustid üsna kiiresti. Nõutava tuhasustaseme saavutamiseks tuleks selliseid jäätmeid korduvalt sõeluda, et eraldada võimalikult palju mineraalset jäädet, see toob jälle kaasa märkimisväärse lisakulu.

Kloorisisalduse taseme saavutamiseks tuleks tõenäoliselt muretseda juba optilised või infrapunal baseeruvad eraldid, sest kuna jäätmed on ladestamisel segi läinud, siis pole võimalik kasutada nn lihtsustatud tootmise praktikat, et tõenäoliselt suure kloorisisaldusega plastikoormad (sellised, mis tulevad näiteks mõnest spetsiifilisest tööstusest või näiteks ehitusjäätmed) jäetakse lihtsalt tootmisest välja. Kõik see tähendab, et tuleks ehitada märkimisväärselt keerulisem liin RDF-i tootmiseks ning arvestada, et purustamiskulu saab olema kõrge mineraalisisalduse tõttu tunduvalt suurem.

Kõike eelnevat kokku võttes on meie arvates selge, et idee toota Kudjapele juba ladestatud jäätmetest RDF-i on teostamatu nii majanduslikust kui ka tehnilisest aspektist. Igatahes on selge, et meie sellises avantüüris osaleda ei soovi. Kui Saaremaa prügila soovib kasutada selle nn RDF-i tootmiseks Kudjape ümberlaadimisjaama ja selles olevaid lepinguga OÜ-le Kudjape Ümberlaadimisjaam rendile antud seadmeid, siis tuleb see meiega enne läbi rääkida ja seejärel otsustada, kas, kus ja mis on üldse mõeldav.

Kui aga RDF-i soovitakse ladestatud prügist toota n-ö sulgemisprojekti raames, eraldi muretsetud seadmetega ja sulgeja ise vastutab lõpp-produkti kvaliteedi ja müügi eest, siis soovime omalt poolt soojalt jõudu ja edu.

Argo Luude
OÜ Kudjape Ümberlaadimisjaam juhatuse liige