Kalapüügikohad tuleks kirja panna

Kalapüügikohad tuleks kirja panna

 

Paar nädalat tagasi ilmus SH ajalooküljel lugu Saaremaa kiviaedadest. Alljärgneva loo autor rõhutabki, et just kiviaedade lugu ajendas teda sulge haarama, et kirjutada meie kalapüügikohtadest. Ta kirjutab: “Olen kehv reklaamimeister, aga kuidagi tahaks rahvale teada anda merekultuuri seltsi projektist ametliku nimega “Rannakalandusega seotud kohanimede kogumine ja kaar-distamine”. Et olen kaluriperest ja kalurikülast, on need asjad mulle emapiimaga kaasa antud ning merekultuuri selts moosis mind seda projekti juhtima. Selle loo abil loodan leida kaasamõtlejaid…”

Jääaja lõpus merest kerkinud Saaremaa esimesed asukad olid ilmselt Viidumäele pesitsema tulnud hülged. Kliima soojenedes tekkis mullastik, taime- ja loomariik, tuli ka esimene hülgekütt. Esmaasukate elulaad oli looduslähedane. Hülgenahka kasutati nii paatide valmistamiseks kui kodade ja saunade soojustamiseks. Algselt saamikeelne saun oli veelinnu või looma poolt lumme tehtud ööpesa ehk lumekoobas. Meie kauged esivanemad uuristasidki oma sauna künkanõlva õnarusse ja ladusid sinna ka raudkividest kerise – algselt karjalakeelne keris on kuum kivihunnik.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Kalle Kesküla

Print Friendly, PDF & Email